/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2009/03/18/150780t1h94bb.jpg)
Kaks aastat tagasi käis Viljandimaa muusikaprodutsent Gunnar Loho Valgas jõuluvana mängimas ning kohtus lätlase Kaspars Maksiga. Sestpeale on mehed koos muusikat teinud.
Gunnar Loho majanduslangust ei pelga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Valga jõulupeol esinesid kohalikud taidlejad, aga oli ka külalisi Läti poolelt. Et üks fonogramm kõlas kuratlikult hästi, hakkasin selle tegija vastu huvi tundma. Nii ma Kasparsi leidsingi,» meenutab Loho.
Muusika tegemine ei tähenda Gunnar Loho ja Kaspars Maksi puhul kahekesi esinemas käimist, vaid seda, et nad töötavad koos stuudios.
«Enamasti miksime teenustööna teiste autorite lugusid,» selgitab Loho.
Praegu töötavad mehed Anmatino plaadiga ning Kaspars Maksi hooleks on bändile süntesaatoriga taustahelisid luua.
«Et teised Anmatino liikmed vene keelt ei oska, on Kasparski hakanud eesti keelest aru saama,» nendib Loho. «Meie omavahel suhtleme siiski vene keeles.»
Gunnar Loho nagu ka teised head tuttavad kutsuvad 27-aastast Kaspars Maksi õigupoolest Washexiks. Selle nime oli isa pannud talle kuulsa Tšehhi jäähokimängija järgi.
«Kuigi Washex on minust poole noorem, klapime temaga suurepäraselt. Meil on kogu aeg lõbus,» kõneleb Loho ning meenutab üht läinud suvel juhtunud seika.
«Washex õngitses Olustvere järve ääres. Ühtäkki jooksis tema naine minu juurde ja hüüdis, et nüüd on otsas nii suur kala, et seda ei jõua välja tõmmata.
Mõtlesin, et ta teeb nalja, läksin aga igaks juhuks ikkagi ämbriga järve äärde. Haug oli tõesti vägev, vaata et neelab ämbri alla. Hüppasin vette, panin ämbri kalale alla ja koos viskasime selle kaldale. See oli 73 sentimeetrit pikk. Tegime pilti ka — muidu poleks keegi uskunud.»
Muusikat teevad Gunnar Loho ja Kaspars Maks Olustveres Loho kodustuudios.
«Kui Olustverre kolisin, kartis rahvas, et tuleb hirmus möll. Aga seinad on ju võimalik helikindlaks muuta, nii et naaber ei pruugi teadagi, et ruumis muusikat tehakse,» räägib Loho ning nendib, et ta ise armastab samuti vaikust. «Isegi autos ei taha ma vabatahtlikult raadiot kuulata.»
Kolme kuu eest sündis Lohode perre teine poeg.
«Ronan on hea rahulik laps, elab hästi. Kui süüa tahab, tõstab häält, kui kõht täis, magab edasi,» tutvustab isa esinejate ruumis magusasti tuduvat poisikest.
Pere vanem poeg, seitsmeaastane Artis käib Olustvere põhikooli esimeses klassis ning õpib Võhma muusikakoolis klaverit ja kitarri.
«Artise lemmikaine on solfedžo — see on laste puhul üsna haruldane. Ja koolis meeldib talle kõige rohkem matemaatika,» räägib isa.
Majanduslangus Gunnar Lohot ei hirmuta.
«Esinemisi on küll vähem, aga saabki rohkem stuudiotööle pühenduda. Karaokeõhtud toimivad endist viisi ja nendel käib rahvast isegi rohkem,» kõneleb ta ning rõhutab, et raha pole kunagi tema elu põhiväärtus olnud. «Tähtis on see, mida teen. Ja kui ma selle eest ka raha saan ja ära elan, siis see on mulle suur õnn.»