The Prodigy “Invaders Must Die”

The Prodigy “Invaders Must Die”. Foto: Plaadi esikaas

Kui Prodigy moodi bänd midagi üllitab, siis ikka mõtled, et äkki midagi tuleb. Mingi lootus ja uudishimu on. Pärand on ju suur. Kuigi nende eelmine, viis aastat tagasi ilmunud plaat oli väga kräpp. "Invaders Must Die'l" on asjad läinud natuke ülesmäge, aga siiski mitte liiga palju.

Eelmisel albumil ei löönud kaasa Prodigy värvikam jõud, kuulsad e-tantsijad Keith Flint ja Maxim Reality. Need, kes Prodigy live'id alati nii muljetavaldavaks teevad. Nüüd on nad jälle platsis.

Ilmselt pidas Howlett plaani, et tuleb jälle vana Firestarter-tüüpi cyberrock-paueriga lagedale. Howlett on nüüd aga pereinimene (tema naine on üks All Saintsi õdedest Appletonidest, kellest teine õde on Liam Gallagheri kaasa) ja ei tea sellest, mida tantsupõrandatel mängitakse, ilmselt midagi. Lünkade täitmiseks ongi ta plaadile kaasprodutsenditoolile kaasanud ühe halva kaasaegse tantsurokibändi Does It Offend You Yeah mehe James Rushenti. Tema aitab siin produtseerida "Omenit".

Flinti ja Maxim Reality jauramine on kohati päris äge ("Take Me To The Hospital", "World's On Fire", miks mitte seesama "Omen"). Nihilistlik ja oma 90ndate parimaid hetki meenutav, kus underground-higi pöörati võimsaks ja futuristlikuks staadionirokišõuks.

Kuid ainult meenutav, siiski nostalgiline ja kuhtunud, enamasti mingi keskmine videomängu taust. Ja kui kogu muu produktsioon on nii keskpärane ja kuskil ajaaugus kinni, siis vaevalt need tüübidki eriti möllata viitsivad. Sest põhimees oli ju ikkagi Howlett, kes hoo sisse lükkas, masinate tagant.

Esimeseks singliks on plaadi nimilugu. Kohe meenub Pendulum, kes ka Prodigy moel tantsupõrandalt rokirahva ette läinud. Prodigy üritab kõlada nagu Pendulum, kes ilmselt on üritanud kõlada nagu Prodigy.

Selles mõttes on uue Prodigy arvustamine hea töö, et saab jälle need vanad träkid, à la "Music Reach", "Android", "Firestarter", jne, läbi käia. Siis kuulad uut plaati ja kõik on peaaegu sama. Ehkki see võrdlusmoment on siiski päris valus. 90ndate alguse reivisignaalid ja sündid ja kiirendusega diivavokaalid ("Piranha" või "Warrior's Dance"), südamlikud rag-ga-vokaalid ("Thunder", üks parimaid plaadil), küberrokk.

Prodigy teeb iseennast järele (eks)noortele, kes nende saatel üles kasvasid. Moe mõttes natuke acid-krudinaid ka sekka, et samadele noortele jälle sümpatiseerida. "Stand Up" võiks olla ka mõni Oasise kontserti lõpetav orkestreeritud ja pasunatega eufooria. Muidugi mitte täiseufooria. Pooleufooria.

Nüüd on Prodigyga küll arvatavasti kõik. Ei usu, et sealt pärast üle kümneaastast eimidagit veel tulla võiks. Tüüp ei ole ju sama, mis Morrisseyl.