Alkomeetrist sokkideni
Esimene koolikott, täpsemini käekott. Esmalt vaatasime kaht suurt lahtist sahtlit: vastu vaatasid igasugused asjad. Alustades pintsettidest, lõpetades alkomeetritoruga. Alkomeetri kohta küsides sain vastuse, et «laagris puhusin, promille polnud!».
Täpsemalt leidsime sealt tohutul hulgal kosmeetikat: jumestuskreemi, puudritoosi, peitepulga, huuleläike, ripsmetuši, lõhnaõli ning kaks kreemi. Lõpuks ka paar vajalikku asja nagu rahakoti, telefoni ning võtmekimbu.
Silma jäi ka digikaamera. «Vaja ju põnevaid hetki tabada!»
Uurime siis koolis kõige rohkem vajaminevaid asju – õpikuid. Neid ikka leidsime ka. Peab mainima, et ka tarku raamatuid oli väga palju nagu muud träni. Inglise keele õpik, töövihik, kirjandite vihik ning ka tavaline vihik. See selleks, et võõrkeele õppematerjale palju on, kuid nad on väga rasked. «Moodustavad raudselt poole koti kaalust,» leidis omanik.
Peale nende asjade leidsime veel tohutul hulgal komme. «Aju peab ju kuidagi tööle hakkama. Tavaliselt ma nii palju üleliigset pahna kaasas ei kanna, aga täna kuidagi juhtus nii.»
Hästi, võtame järgmise «ohvri» – 11. klassis õppiva Malle. Tema kott on nagu eeskujulikul lapsel ikka - seljakott.
Küsimusele, mis sul seal kotis on, vastab ta: «Mis mul seal ikka on, kooliasjad on!» Midagi üleliigset? «Suur nätsupakk, küüneviilikomplekt ja kataloogid. Ahjaa MP3 mängija ka.» Täitsa eeskujulik või mis?
Veel ühe neiu kott. Sealt leidsime ainult peegli ja huulepalsami. Rahakott, telefon ja võtmed ka. Need on enamikul kaasas, ma arvan.
Järgmisest kotist leidsime suurel hulgal kommipabereid, tavalisi pabereid ja kirjakesi. Muidugi leidsime ka peegli ja muid iluvärke. Sokid ka! «Ma ei tea, miks nad seal nüüd on, muidu ei ole.»
Poiste koolikotid eeskujulikumad?
Uurisin kahe poisi koolikotti. Esimene ütles alguses, et seal pole midagi. Hakkasin siis ise uurima ja küsima. MP3 mängija? «Ahjaa, on küll.» Mis veel? «Autokooli asju, pleier, plaadid ja muud veel.» Sodi? «Nojah, ikka leidub.» Õpikud kõik kaasas? «Peaaegu.»
Järgmine noormees. Tema koolikotist leidsin ainult sodi ja pabereid, kortsus muidugi. Midagi ebavajalikku nagu eriti ei leidnudki.
Poiste koolikotid võivad küll mõttetust pahnast tühjad olla, kuid seal valitseb totaalne kaos.
Üldiselt oli poiste koolikotte igav uurida, oleks tahtnud ju midagi põnevat teada saada. Äkki oleks hoopis huvitavam nende kappidesse piiluda?
Väikeste jõmmide koolikotid
Väikeste laste koolikotte vaadates tuleb kassiahastus peale. Nii suured, need vajuvad ju koos lastega maa alla! Aga peagi jõuan siiski järeldusele, et nii rasked need tegelikult ikka ei ole. Kottides on rohkem õhku ning lihtsalt paistavad suured. Asju, mis ranitsad raskeks muudavad, seal eriti ei ole. Mõni mänguasi ja mittevajalik õpik ikka.
Aga see-eest mõnel lapsel on terve nädala asjad kaasas. Suuremad lapsed panevad muidugi ise oma koti kokku ning teavad, palju nad tassida viitsivad. Väikeste laste puhul on kottide raskuse jälgimine rohkem vanemate töö.
Ei kõla ju loogiliselt, et õpetajad hakkaksid kotte kontrollima. Sedasama arvab ka direktor Harri Kõo: «Kodune seletustöö on tähtis, lapsevanemad peaksid vaatama, mis nende lapse koolikotis on. Ei ole tarvis terve nädala asju kaasas kanda.» Alati saab asju ka koolikappi jätta, juhul kui neid kodus tarvis ei lähe. Muidugi on võimalus koolil muretseda topelt õpikud, kuid see võib veel aega võtta.
Nii et paneme lastevanematele südamele: «Vaadake palun oma laste koolikottide sisu.»
Sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt leidsin paar määrust, mis on seotud koolikottide raskusega. Gümnaasium on määrusest küll välja jäetud. Seega kui juba oleme gümnaasiumisse vabatahtlikult tulnud, siis peame kõigega hakkama saama.
Koolikoti lubatud raskus:
1.-3. klassi õpilastel kuni 3,0 kg
4.-6. klassi õpilastel kuni 3,5 kg
7.-9. klassi õpilastel kuni 4,5 kg