Lincoln on vampiirikütina isegi usutav

President Lincoln haarab kirve. Foto: outnow.ch

President Evil. Mitmekordselt üle võlli keeratud 3D-möll.

Vampiirid tapavad noore Abraham Lincolni ema ning noorukist saab pärast seda tulihingeline vampiirikütt, kelle eesmärgiks on vampiirisugu maamunalt või vähemalt Ameerikast minema pühkida. Kõlab nagu nali või B-kategooria film, kuid linateos tuleb Tim Burton Productionsi kaubamärgiga ning pole seega mingi nurga taga kokkuklopsitud asi.

Filmi aluseks olev Seth Graham-Smithi samanimeline romaan on ülesehituselt Lincolni elulugu ning sarnast eluloofilmi joont jätkatakse ka kinolinal. Film algab Abe’i lapsepõlvega ning jõuab välja kodusõja lõpuni, erinevalt ajalooraamatutest mahub siin aga noorusikka avastus, et vampiirid on päriselt olemas ning kodusõjaski pole vampiirsõdalastest puudust.

Otse loomulikult tahab noor Abe kätte maksta vampiiride mõrvatud ema eest, muidugi ei saa ta sellega hakkama ja muidugi leiab ta endale mentori, kes teda võitluskunstides treenima asub.

Abrahami relvaks saab kirves, mitte ehk kõige praktilisem valik, aga et Abe lapsena puid pidi lõhkuma ja kirvega sina peal on, siis võtame selle valiku vastu vaidlemata omaks. Pealegi on sel sõjakirvel terale lisaks veel kasulikke omadusi, aga jäägu need üllatuseks.

Veidi tobedana kõlav mõte rääkida lugu vampiire küttivast presidendist on siiski nutikalt teostatud, vampiirid on seotud Lincolni elu ja ideedega nii, et see kõik peaaegu tundubki võimalik ja usutav. Näiteks on vampiirid orjakaubanduse pooldajad ja seega on loomulik lisapõhjus neid hulgi maha nottida.

«Abraham Lincoln: vampiirikütt» on muidugi mitmekordselt üle võlli keeratud action-möll, ometi on samas justkui liialt tõsiseks jäädud. Kogu nali on lõpuks ikkagi selles, et vaataja mõistab järjekordselt, et see, mida ta ekraanil näeb, on väga kõrgel tasemel jaburus, mida aga juurde ihkaks, on pisut leevendavat huumorit märuli vahepeal.

Siiski on film üks tõsiseltvõetavalt lõbus show, kirved ja kuulid lendavad, veri muidugi ka. Duell metsikute hobuste karja vahel, all ja peal on üks haaravamaid märulistseene, mida päris pikka aega näha on olnud ning 3D annab muidugi jõudsalt hoogu juurde.

Aga jah, see 3D. Liiga palju kasutatakse seda ikka vaataja ehmatamiseks ja ebamugavustunde tekitamiseks. Närvikõdi on vaja muidugi, aga ega ole ikka vaja, et kirves sulle näkku lendab või pahalase vette prantsatades hetkeks tundub, et kohe löövad ka kinosaalis lained üle pea. Hõljuv suits ja sädemed tulevad kolmemõõtmelisena muidugi paremini esile, aga sellist tagasihoidlikku 3D kasutust väga palju siiski pole, pigem ikka loobime asju publiku poole.

Abrahami mängiv Benjamin Walker jääb kõrvalosalistele veidi alla, Dominic Cooper mentori ja abilisena särab pisut eredamalt, mõlemast ja kõigist teistest on aga üle neljanda «Die Hardi» ja «Scott Pilgrimiga» tuntust ja austajaid kogunud Mary Elizabeth Winstead, kes Lincolni abikaasa rollis näitab poistele konkreetselt kätte, kes siin filmis ikkagi tõeline staar on.

«Abraham Lincoln: vampiirikütt» on väikestele puudustele vaatamata täisvereline nohikufilm. Oma osa saavad nii vampiiri- kui ajaloohuvilised ning kui koolis laisk oldi, siis saab pisut ehk targemaks ka.

Loodetavasti koolipoisid ajaloo tunnikontrollis siiski vampiiridest jutustama ei hakka. Sisemine nohik jääb lõpuks virisema vaid ühe asja üle – vampiiribossi rollis oleks ju võinud olla Buffy-maailmast tuntud Anthony Head, et eri maailmad ikka tõeliselt põrkuksid.

Arvustus

«Abraham Lincoln: vampiirikütt» («Abraham Lincoln: Vampire Hunter»)
20th Century Fox, 2012
Kinodes alates 24. augustist