Imre Kaas «Omakohtust»: mõlemad osapooled käitusid matslikult
22. august 2012, 14:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kanal 2 krimireporter Imre Kaas kirjutab oma blogis, et TV3 saade «Omakohus» tõi oma levimeedia labases vormis välja kogu tänase tegelikkuse ja selle kurbloolisuse.
Tänane (eile avaldatud postitus - toim) TV3e uus ja rohkelt välja reklaamitud saade «Omakohus» tekitas minus vaid ühe järelduse: konfliktid tekivad isikute pinnal.
Kes pole seda saadet näinud, siis seal kajastati Edgar Savisaare ja TV3 operaator Veiko Varese konflikti öises Tallinna vanalinnas. Vares pildistas autoga mööduvat Savisaart, kes astus sealt välja ning raputas Varese kaamerat. Eetrisse jõudsid ka mõned napid repliigid, mis olid saate tehnilise praagi tõttu sünkroonist väljas. Midagi toredat ja eeskujulikku seal igatahes polnud. Mõlemad osapooled käitusid matslikult.
Saade «Omakohus» tõi oma levimeedia labases vormis välja kogu tänase tegelikkuse ja selle kurbloolisuse. Juba saate pealkiri - «Omakohus» - rõhutas seda, et tegijaid ei huvitanud kehtivad seadused ega tasakaalus uurimine. Kuigi Savisaarele anti saatelõigus sõna, ei olnud tal ilmselt aimugi, milles teda täpselt süüdistatakse. Ja Kirsti Timmeri süüdimõistev haamrilöök sidus selle saate ajuvabaks tervikuks, mille lõpus tekkis kindlasti paljudes vaatajates sulnis ootus – kas nüüd klõpsatavad käerauad?
TV3 esitas juhtunust niisiis sellise versiooni, mis sobis nende formaati ja toimetajate maailmakäsitlusse. Mida lausuti siis kui kaamera oli välja lülitatud, ning milline oli see televisiooniväline tõde, seda ei saa me ilmselt kunagi teada.
Olen nõus, et meil puuduvad karismaatilised parteijuhid, kuid teisalt ei tohi isegi põõsapiltnik langeda tasemele, kus oma «ohvrit» sinatatakse ja teda provotseeritakse eesmärgiga seda hiljem koos mahlakate kommentaaridega eetris näidata. See ei ole enam pelgalt sülitamine kultuursele käitumisele, vaid ehe näide sellest, kuhu me ei tohiks mitte kunagi jõuda. Ei meedias ega ka poliitikas.
Ei kujutaks ju samas olukorras ette näiteks Lennart Merit ja Urmas Otti. Jah! See on lõppeks vaid isiksuste ja sügava sisemise kultuuri küsimus, kuidas käituda intervjueeritava ja intervjueerija rollis.
Aga ehk ei saanud ma hoopis naljast aru?