/nginx/o/2009/03/16/148811t1h9580.jpg)
Tõenäoliselt on iga lapsevanem tõredat mudilast sööma keelitanud. Vahel on abi mõnest väiksest nipist, mis teeb söömise lõbusamaks. Viljandlanna Sille Varblane on raamatusse koondanud üle saja idee, kuidas valmistada lõbusaid võileibu.
Naerunäoga võileib kaob ruttu pisikese sööja kõhtu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal trükist tulnud raamat «Lõbusad võileivad» on Sille Varblase jutu järgi ideede laegas igale emale ja isale, kes soovib anda laste söögilauale veidi põnevamat ilmet.
«See on ka salanipp lastele, kes on toiduga väga valivad ja kelle vanematel on suur mure, kuidas lapsed sööma saada,» räägib autor, kelle peres sirgub kolm kooliealist last.
Kõnealune raamat oli Sille Varblasel esimene koostada - muidu talletab ta oma toidutegemisnõkse Eesti ühte suurimasse toidublogisse toidupildid.blogspot.com.
Sille Varblane tõdes, et kui sobitada võileivale kavalalt köögivilju, söövad lapsed need meelsasti ära, ehkki muidu keelduksid neist. Nii on mokkamööda autoratasteks olevad kurgi- või rediseviilud ja kärbseseeneks maskeerunud tomatipoolik.
Sille Varblase lapsed aitasid raamatu valmimisele tublisti kaasa. «Nad vaatasid, et mina muudkui joonistan, ja pakkusid ise ideid,» jutustab ta. Laste suur lemmik on ahvinäoga võileib, poeg Andrease lemmikud on autokujulised võileivad.
«Üks tuttav küsis kord lastelt, kas karukujuline kotlet on tõesti maitsvam kui tavaline. Lapsed vastasid, et muidugi,» muheleb ema.
Kõik raamatus olevad võileivad on tehtud väga lihtsatest ja odavatest komponentidest.
«Lapsepõlv möödub kiirelt, oma väikestega saame olla koos lühikest aega - miks siis mitte muuta see aeg mitut moodi eriliseks. Oma laualt kaunite ja põnevate toitude leidmine, nende valmimise jälgimine ja nende söömine, rõõm ja põnevus silmis, aitab muuta lapsepõlve meeldejäävaks ja eriliseks, arendab laste loovust ja aitab neil tunda, et nad on meile väga kallid!» mõtiskleb Sille Varblane.