/nginx/o/2011/05/13/581060t1h3d7c.jpg)
Stiilne naine Mari Martin, kes on ka Tallinn Dolls'i moepromootor ning käsitsi kauneid ehteid valmistab, saab uut inspiratsiooni just sügise saabudes. Mari rääkis Buduaarile, kuidas ta peagi saabuval pimedal ajal energiat ammutab.
Millal patustab veiniga moepromootor Mari Martin?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sügis on Mari jaoks alati väga kiire aeg, sest just siis tekivad tal uued ideed, mis kiirelt vaja ellu viia.
«Üldiselt on sügis minu jaoks alati kõige kiirem aeg ning päevad on pikad ja tormilised. Vihm annab väga hea võimaluse kontsentreeruda ning värske õhk peale vihma on hapnikukuks tegusatele päevadele.»
«Vihmased ilmad toovad alati kaasa ka sellise loomingulise perioodi. Olen tähele pannud, et kõik minu ideed on sündinud just sügisel. See on lihtsalt aeg, mis annab mõtetele sügavuse ja tõmbab kokku erinevad otsad.»
«Hetkel olen loomas uut ehtekollektsiooni, nii et õhtuti kodus selle kallal nokitsemine on samuti väga rahustav ajaviide.»
Oma lemmikuks aastaajaks peab Mari aga hoopis kevadet, aega mil loodus uuesti tärkab.
«Mulle meeldib ootusärevus ja lootus. Iga kevad tundub kõik jälle uus ja huvitav. Esimene tärkamine… Tunnen ka ise enda elus, et kevad toob alati kaasa esimesed pungad. Kui kõik hästi läheb, siis hakkavad need hiljem õitsema. Õitsemist ei naudi ma kunagi nii palju kui just neid lootusrikkaid pungasid.»
Energiat ning uut jõudu ammutab Mari talvisel ajal lumelauamõnusid nautides, reisimine on noore naise jaoks alati narkootikumina mõjunud.
«Positiivsed emotsioonid käivad kaasas iga aastaajaga. Olen suur reisimise armastaja, seda absoluutselt igal aastaajal. See on minu narkootikum.»
«Rannal lebamisele ja päevitamisele eelistan kindlasti palju rohkem talvised spordirõõme nagu lumelaud. Naudin väga ka teatrietendusi ning kultuurisündmuseid. Loomulikult on talvel on suurepärane võimalus ka sõpradega pikemalt veinitada ja filosofeerida.»