Palju hobisid, aga vaid üks armastus

Fotomälestus August Kitzbergi «Neetud talu» proovist Karksis Maie talus

FOTO: Elmo Riig / Sakala

1960. aastatel oli tumedate lokkidega Peeter Jürgens Viljandi kultuurimajas number üks poiss: ta tegi põrandal uhkeid tantsukaari ja tõmbas tüdrukuid ligi otsekui magnetiga.


Just kultuurimajas kohtas Peeter Jürgens kahte naist, kes tema hilisemas elus saatuslikku rolli mängisid.



Tollal pedagoogilises instituudis õppiv Liina vaatas nagu sõbrannadki sümpaatset noormeest, kuni kogus julgust ja palus ta daamide valiku ajal põrandale.


«Jürgens!» tutvustas too ennast tantsu keerutades. Edaspidi oli juba tema see, kes Liina ette kummardama tuli.


Praeguseks on Liina ja Peeter Jürgens olnud abielus 47 aastat.



Teine lugu puudutab tööd.



Esimese suure rolli pakkus Leila Säälik


Kui hiljem kirjamehena tuntust kogunud Vello Lattik lõpetas ülikooli õigusteaduskonna, pidas ta kultuurimajas rahvale loengu abielude registreerimisest. Ta rääkis sellestki, millistes rõivastes kohale tullakse: mõne noorpaari riietus on ülipidulik, teised astuvad perekonnaseisuosakonna uksest sisse lausa kitli ja kummikutega.



Et jutt elavam oleks, kaasnes sellega demonstratsioon­esinemine: lavale astus noorpaar, kelle rõivad olid just sellised, nagu lektor parajasti näiteks tõi. Noorpaare etendasid kultuurikooli õpilane Leila Säälik ja kultuurimaja kunstiline juht Peeter Jürgens.



Kui Leila Säälik tegi Ugalas oma diplomilavastust «Antonina», pakkus ta seni väikesi rolle mänginud Peeter Jürgensile peaosa. «See sillutas mulle tee tõsistele osadele,» meenutab mees aastakümneid hiljem.



Jaan Tooming pani teatri elama


Praeguseks on Peeter Jürgens ainuüksi Ugalas mänginud 47 lavastaja käe all. Neist säravaim on olnud Jaan Tooming.



«Kui Tooming tuli Ugalasse, pani ta oma auraga teatri elama, äratas meis igaühes midagi,» on näitleja veel praegugi tollaseid aegu meenutades vaimustuses.



Noored teatrisõbrad said aimu, milline mees Jaan Tooming oma parimatel aegadel oli, 2000. aastal: Ugala 80. aastapäeva puhul taastatud «Kihnu Jõnn» polnud isegi kahekümne aastaga kaotanud väge, mille Tooming sellele kunagi sisse oli pannud.



Praegustest lavastajatest kiidab Peeter Jürgens Peeter Tammearut.



«Tegime «Sirelikasse». Mul pole elu sees niisugust tööd olnud! See, kuidas lavastaja meid Luulega juhendas, oli haruldane. Ka publik võttis lavastuse hästi vastu.»



Peeter Jürgens on mees, kes kellegi kohta naljalt halvasti ei ütle. Ainult üht filoloogist lavastajat meenutab ta tagantjärele rahulolematult, sest too tuli proovi, üha uued ja uued paberilehed ümber kirjutatud tekstiga käes. Näitlejatel pidid taas uued sõnad suus ja muutunud mängusuund käes olema.



Leila Säälik iseloomustab oma kauast lavapartnerit kui näitlejat, kes usaldab lavastajat.



«Sirelikasside» teine peaosaline Luule Komissarov ütleb, et Peeter Jürgens on partnerina väga kohusetundlik ega lase end naljalt lõdvaks. «Nii ei saa ka mina ennast lõdvaks lasta,» lausub ta muiates.



Kõike, mida Peeter Jürgens teeb, teeb ta korralikult ja põhjalikult. Kui ta hakkas Tallinna polütehnilises instituudis ehitust õppima, olid tema hinded head. Armastus teatri vastu osutus aga tugevamaks.



Lavale jäi tollal alustanud seltskonnast kolm meest: Rein Malmsten, Andres Oks ja Peeter Jürgens. Ning kuigi Jürgensist ei ole saanud niisugust staari, nagu oli Malmsten, on ta pakkunud vaatajatele siirast rõõmu ja hingekriipivaid elamusi, olgu siis klassikalisi suurrolle, mereröövlit või lastelavastuses patja mängides.



Üle tipu minek


Eakam teatripublik teab Ugala legendaarset «Kuldrannakest».


«Ma teisi näitlejaid sealt ei mäletagi. Jürgens säras ja hoidis kogu lavastust üleval,» meenutab üks viljandlanna.



Peeter Jürgens, kes mängis «Kuldrannakest» 54 korda, tunnistab, et iga etendus oli talle niisugune hingeline vapustus, et ta ei suutnud pärast lavalt tulekut õieti liikudagi.



Täie rinnaga nautis Jürgens ka «Aarete saares» mängitud mereröövel Silverit.



«Ma nautisin lavastuse tegemist, seal mängimist, uusi nüansse, mida ma laval olles lisada sain,» räägib ta füüsiliselt väga raskest rollist — röövel oli ju puujalaga.



Teatrisaalis arutasid lapsed tõsimeeli, kas näitleja ongi ühe jalaga. Üks aga mäletas, kuidas seesama onu mängis hiljuti teises lavastuses täitsa tervete jalgadega.



«Selliseid rolle on näitleja elus vähe. Need on nagu üle tipu minek, mingi kõrguse saavutamine,» leiab Peeter Jürgens.



Kannab kostüümi alati välja


Ugala peakunstnik Jaak Vaus nendib, et Peeter Jürgens on näitleja, kes kannab alati kostüümi välja, olgu siis kunagist linnapead Otto von Engelhardti kehastades või vesti ja golfipükstega lavastuses «Kolm meest paadis» publikut naerutades.



«Peetrit huvitab kostüümi valmimine ja ta pakub ka ise häid ideid,» kiidab Jaak Vaus, meenutades, kuidas näitleja laste jõulutükis patja mängides ise pool patja valmis oli teinud.



Peeter Jürgens on kuulsust kogunud kaktusekasvatajana: tema kogus on olnud üle kahe ja poole tuhande taime. Selle kohta ütleb Jaak Vaus, et eks see Peeter üks sooja südamega mees ole, kui ta suudab nii okkaliste olevuste eest hoolitseda.



Praegu tõmbab Jürgens oma hiigelkollektsiooni kokku, järel on vaid 587 taime.



Seitse aastat kestis tema ärimeheelu, mille ta valis, kui tundis, et on näitlejana madalseisu jõudnud. Siis sõid suured ketid tema väikese Kaubaaida välja ning ta naasis teatrisse uue, hoopis elukogenuma mehena.



Enne seda oli ta loobunud veel mõnest harrastusest, näiteks roosi- ja gladioolikasvatusest. Enam pole ka koera ning elektriorel, mida Peeter Jürgens hoolega meisterdama asus, ei saanudki abikaasa sõnul valmis.



«Eks ta tüdinenud sellest ära ja kuhugi kuuri alla see vedelema jäi,» lausub Liina Jürgens.



Naine naerab, et kui mehel on hobisid palju, siis temal on neid ainult üks: olla abikaasa.



«Aga ma ei tohi nuriseda. Sõbrannadki ütlevad, et nii head meest annab otsida,» sõnab Liina Jürgens ning lisab, et ta silmad lähevad veel praegugi märjaks, kui ta meenutab elu kõige raskemaid aegu, mil mees truult ta kõrval seisis.



«Ta ei ole külauudiste levitaja, aga oma asjadest räägib küll. Mina tean rohkem, kui küla peal lõksutatakse,» kõneleb naine ning tunnistab, et kuumematel aastatel oli tema naiselik tarkus tärganud armukadedus naeratuse taha peita — peaasi, et usaldus tema ja mehe vahel säiliks.



Abivalmis džentelmen


Ugala näitlejannad kiidavad Peeter Jürgensit kui äärmiselt viisakat abivalmis meest. Kui proovi või etenduse lõppedes on väljas koerailm, on tema see, kes kõik oma autosse korjab ja koduukse ette sõidutab.



Ka ammune sõber ja kolleeg Arvo Raimo ütleb, et võib oma murega iga kell Peetri juurde minna. «Kui ta saab, siis aitab — ei mõtle ajale ega muule.»



Arvo Raimo kiidab ka sõbra tahtejõudu. «Suitsetamise jättis ta nagu krõpsti maha ega ole seda enam proovinud.»



Nüüd on Arvo Raimo ise samuti pool aastat suitsust prii ja tahab Peetri eeskujul tervislikult toituma hakata, et kurjadest lisakilodest lahti saada.



Praegu täidab Peeter Jürgensi vaba aja oma teatriteest ülevaate tegemine. Arvutis on üleval lavastused, milles ta on osalenud, ning nendest tehtud fotod ja ilmunud arvustused. Seda kataloogi saab tublisti täiendada järjest veel mängimata rolle lisades.

Tagasi üles