Suvine hipsterite Meka

Kui päeval oli aega ka murul magamiseks, siis öösel jagus möllu kõigi lavade ette. Foto: Flow Festival

Lisaks huvitavale muusikale andsid üritusele palju juurde põnevad dekoratsioonid, mõnusad istumiskohad ning head söögid-joogid.
 

Helsingisse jõudes läks pilvisemaks, tundus justkui väljenduks minu sees olev ärevus ka Soome laias taevas. Laevalt maha tulles keerasin bravuuri ja Beethoveni Üheksanda põhja, et varjata oma ekslevat pilku. Nähes hordina mööda voolavat vintage-rataste ja raamideta prillidega hipsteriarmeed, teadsin täpselt, mis suunda sammud seada.

Festivali avalöögiks oli sensuaalne Ameerika laulja ja laulukirjutaja Justin Vernon, keda tuntakse Bon Iveri nime all. Vernon tekitas rahva seas hulgaliselt emotsioone, mõni tüdruk hakkas isegi nutma. Tema falsett pole kõige tugevam, kuid selle haavatavus ja tundelisus on kaunis.

Pealava, kus Bon Iver esines, oli kaunistatud katkiste ja kulunud linadega ning hiljem ka õrna küünlavalgusega, kokku lugedes sain 82 küünlalampi. Kõik armastavad Bon Iverit ja ma usun, et mis tema muusika kaasakiskuvaks teeb, on maalähedaselt lihtsas folkmuusikas peituv rütmibluusihõng.

Parodeeriv antikunst

Flow Festival toimub ebatavalises paigas, Suvilahti mahajäetud elektrijaamas. See loob karmi meeleolu, kuid festivali organiseerijad olid ala väljanägemist hoolsalt edendanud, loonud sinna muru ja künkaid ning ehitanud keerukaid lavasid.

Ei möödunud kaua, kui sinisesse telki hakkasid kogunema kõik hiphopientusiastid. Nimelt oli lavale tulemas sundimatu eneseteadlikkusega modernse hiphopi esindaja, A$AP Rocky. Teda kuulata ja temaga kaasa õõtsuda oli lõbus, isegi kui muusikalisest vaatepunktist väga midagi kaasa ei saanud, kuid eks nii live-räpiga tihti olegi.

Tundsin mõne loo ära, kuid igasugune meloodilisus uppus instrumentaalis bassi ning jäi madalatele helidele alla. Sellegipoolest tõmbas noor Rocky rahva käima ja kõik said rõõmsalt näppe visata, sest energia oli võimas!

Järgnevalt sai pilk peale heidetud prantslase Yann Tierseni ahastavale viiulile, kõrvalseisev sõber kommenteeris: «See on ikka täielik vanainimeste musa.»

Pealavalt eemale hõljudes sattusin kahtlasesse majja Cirkosse, kus publik istus kott-toolidel ja põrandal. Esinema hakkas soome trio, mis kandis nime Motelli Skronkle. Algus andis aimu, et võib ehk oodata huvitavat folkprojekti, kuid tegemist oli siiski parodeeriva antikunstiga, mille mõte minust mööda lendas. Ainsad sõnad, millest aru sain olid «vittu» ja «perkele».

Pettumustest rääkides – ära jäänud Hudson Mohawke’i asendas teine Suurbritannia produtsent, Actress. Suurema löögi andis aga Frank Oceani puudumine, kes jättis esinemise ära, väidetavalt tekkis tal probleeme häälega. Väga mõjuv põhjus, kuid kindlasti pettusid fännid, kes tema pärast kalli Flow’  pileti ostsid. Ilusat paranemist Frankile!

Starbucks core

Õnneks on Flow’l mitu lava ja see tähendab, et valida on alati mitme erineva esinemise vahel. Kui ei meeldi, mine teise lava ette rokkima. Eriti õhtusel ajal. Päevasel ajal magavad inimesed murul, sest esinemas on kolmandajärgulised Soome bändid.

Huvitava elamuse sain aga mustast telgist, kus MPC 2500 trummimasina peal tagus kõrvulukustavaid rütme AraabMuzik. Väga vahet ei olnud, kas ta sämpeldas Skrillexit või midagi muud, sest tulemus oli hoopis võimsam.

Üllatuse tekitas ka A$AP Rocky, kes otsustas lavale kaaskonnaga reivima ja vett pritsima tulla. AraabMuzik jääb kindlasti festivalilt kõige säravamalt meelde, tema talent on üüratu ja tema MPC-oskustest räägitakse küllap aastakümneid. Sämplingumaailma Jimi Hendrix?

Kui AraabMuzik oli kuum ja loomalik seksistseen, siis temale järgnev põhilaval esinev Lykke Li oli joint pärast k...i. Muide, Lykke lubas juba eelmine aasta Flow’l esineda, kuid kahjuks kohale ta ei jõudnud. Sel aastal ei pidanud fännid pettuma!

Öö ja tähtede saabudes järgnes Cirko hoones Daniel Lopatini avangardistlik elektrooniline projekt Oneohtrix Point Never. Ähmast drone-muusikat saatis psühhedeelne kunst seinal, kõik vaatajad olid hüpnoosis ja kummardasid Lopatini kui jumala poole. Muusikasse süvenedes tekkis tunne, justkui opereeriks keegi aju kallal, kui ise samal ajal teadvusel oled.

Igal festivalil on oma sihtgrupp, Flow rahuldab päris paljusid – muusika venib indirokist jazz’ini, rahvusvahelistest artistidest Soome omadeni. Starbucks core on sellegipoolest siin võtmesõna.

Mulle jäi mulje, et paljud külastajad kasutasid muusikat aksessuaarina, üritati siiski muljet avaldada hitlerjugendlike soengute ja kontrastsete riietega. Mainimata ei saa jätta ka seda, et öösel muutus festivali õhkkond, Heineken muutis muhedad põdrad huntideks. Flow, wol­f – kood murtud!

Flow Festival
8.–12. augustini
Helsingi, Suvilahti
63 000 külastajat
Esinejad: Bon Iver, Yann Tiersen, Björk, AraabMuzik, Lykke Li, Swans, Nicolas Jaar, The Black Keys, Pepe Deluxé, The War on Drugs, Feist, St. Vincent, Ane Brun jpt.