/nginx/o/2013/07/05/1875540t1h29c2.jpg)
/nginx/o/2012/08/13/1270636t1hf08d.jpg)
Muusikast ja muusikaajaloost Briti saartel puudu ei ole, väga sobiv seega, et olümpiamängude lõputseremoonia kandis pealkirja «Briti muusika sümfoonia» ning andis või vähemalt proovis anda ülevaate sellest, mis briti muusikas toimub ja on toimunud.
Saurusterohke muusikaolümpiaad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusikat jagub Ühendkuningriigis lausa nii palju, et lisaks ametlikule tseremooniale, mida kanti üle kõikjale, toimus samal ajal ka mitteametlik ood briti muusikale. Kui olümpiastaadionil möllasid tantsijad, rokisaurused ja värsked staarikesed, esinesid mõni kilomeeter eemal Hyde Parkis New Order, Blur ja Bombay Bicycle Club – ametliku tseremooniaga samasse suurusjärku edasi arendades oleks nood ilmselt briti muusikapärandit ja olevikku mõnevõrra adekvaatsemalt edasi andnud.
Kui Danny Boyle’i lavastatud avatseremoonia oli mitmetasandiline vaatemäng, kus kõiki detaile ja peidetud vihjeid ei pruukinud üles leida ka pärast mitmendat ülevaatamist ning kus Underworldi kureeritud muusikavalik pakkus rõõmsat üllatust ka põrandaaluse muusika austajatele, siis David Arnoldi loodud lõpetamine oli sirgjooneline popiparaad. Võimas paraad muidugi – ilma tulevärgi, staaride ja paugutamiseta olümpiatseremoonial juba ei pääse.
Vaid osa parimatest
Viimase paarikümne aasta suurima koosseisuga Stomp tõmbas tähelepanu kohe staadioni keskpunkti ning sauruste rubriigi avanud Madness ja Bluri «Parklife» ilma Blurita viisid meeleolu kõrgustesse, kuhu see vahelduva eduga ka püsima jäi. Pet Shop Boys, The Kinksi Ray Davies, George Michael, Annie Lennox, Queen, Fatboy Slim ja Spice Girls – muidugi aukartustäratav nimekiri, eriti arvestades, kui väike osa see on kõigest sellest, mis on Suurbritannia muusikaliseks uuendajaks teinud. Kuid see on ajalugu, need on saurused ja sauruste pidu lõppes teadagi millega.
Vaadates ja kuulates valikut praeguse aja aktuaalsetest artistidest, kes tseremooniale esinema kutsutud olid, tuli tahes-tahtmata vürtsitüdrukutelt laenates küsida – kas see on tõesti see, mida sa tahad, mida sa tõesti-tõesti tahad?
Pidu taevani
Taio Cruz ja Jessie J võivad ju tabeleid vallutada, aga pikema ajalooga esinejate kõrval saatis neid paismaisimaik ja tekkis kujutlus bürokraadist, kes viimasel hetkel enne etendust David Arnoldi vaikselt kõrvale kutsub ja meelde tuletab, et kuni 16-aastaste sihtgrupp on veel täiesti katmata.
Arnold ilmselt ei julge vastu ka vaielda, et lapsed peaksid sel ajal juba end magama sättima, ning nii joonistatakse suvalistele nimedele müügitabeli tipust ring ümber ja kutsutakse peole. Peotunde lõputseremoonia tõesti jättis ja nii peabki. Et sportlased näiliselt kaootiliselt ja vabalt platsile said valguda, oli hea lahendus ning tekitas tunde, et ka päriselt on staadionil pidu taevani.
Just nii nagu see olema peabki. Ärge ainult filmige oma iPadidega kogu aeg kõike ümbritsevat, reaalsus on otseülekandena palju ilusam, vähemalt siis, kui see tähendab kogu maailma ees oma riigilipu all pidutsemist.
Ilmselgelt oligi vaja staadionile kokku ajada esinduslik valik briti muusika suurkujudest ja kui neist mõni ehk kõigile piisavalt suur ei tundunudki, siis on Jessie J-d ilmselt ka ikkagi kellelegi vaja.
«Briti muusika sümfoonia»
Londoni olümpiamängude lõputseremoonia 12. augustil.