RaudSaller sulatas südameid

Foto: Elmo Riig / Sakala

Sõbrad hinges ja muusikas Mihkel Raud ja Hendrik Sal-Saller meenutasid üleeile Paides möödunud aegu nii muusikas kui ka jutus täismajale, kes meeleolutses kahe ja poole tunnisel kontserdil täiega.

Vaevalt jõudsid tuled kultuurikeskuse suures saalis kustuda, kui austajate tervitusviled ja -hõiked juba ergutasid oma lemmikuid.
Oma Eesti-tuuri tutvustuseks on Mihkel Raud öelnud, et nad on Hendrikuga vanad sõbrad, kes meenutavad möödunud aegu nii jutus kui muusikas.

Mängivad lugusid, mida kuulates on koos üles kasvanud, ja neidki, mida ühel või teisel ajahetkel kas ühiselt või eraldi kirjutanud – ühesõnaga pakuvad mitte tavapärast kontserti, vaid pigem omamoodi kontsertvestlust.
Niisiis ootas ees kaks ja pool tundi «lugusid ajast, mil Eesti punk oli veel poisike ja legend alles algas».
Kuigi sellele publikule polnud harjumuspäraselt tarvidust «kiita pugemise mõttes mõõdutundetult vanalinna ja selle puitarhitektuuri», leidis Mihkel Raud sooje kokkupuuteid Paidegagi.

Ta meenutas poisikesepõlve elamust Paradoksi ja selle laulja Peeter Kirsiga ning kiitis Paide restorani, kus ta üleeilegi nautis head söömaaega.
See selleks, lood ja laulud olid hoopis need, mis järjest pinget kruvisid ja vaimustusest kiljuma panid: «Musta pori näkku», Sex Pistolsi «Anarch in U.K.», Generaator M-i «Kaugõpe», «Disku lugu», Mr. Lawrence’i «Annabel» ja «Rain», Singer Vingeri «Ära jahtu», Ba-Bachi «Tahan oma raha tagasi», Dead Kennedyse «Too Drunk To Fuck», Black Sabbath.

Imaverelane Ants Välimäe, kes vabal ajal harrastab laulda midagi folgi ja hola vahepealset, tunnistas eile, et see oli tal üle hulga aja positiivne kontserdilaks. «Minu kaugesse noorusse kuulub aeg, kus olin punkar ja Generaator M oli siis ja on praegugi minu vaieldamatu lemmik, seepärast tulin ka kontserdile,» lausus ta.
Välimäele meeldib Generaator M-i puhul nii kaasahaarav rütm kui ka vaimukad sõnad. «Tekstid polnud labaselt agressiivsed, vaid just vaimukad – huumor, protest ja iroonia heas mõnusas kastmes,» selgitas ta. «Sellises kontekstis punk on mulle alati meeldinud.»

Üleeilsel kontserdil vaimustus Välimäe eeskätt kvaliteedist. «Kõik oli hea: pillimehed, heli, esitus,» ütles ta. «Mihkel Raua jätkuvalt virtuoosne pillimäng ja tema isikust tulenev kaasaelamine muusikale laval, kehakeel, miimika täis power’it.»
Vähem vaimustuses polnud Välimäe ka Raua «erakordselt heast eneseväljendusoskusest ja intelligentsest keelest».

Välimäe tunnistas, et polnud Hendrik Sal-Sallerit kunagi nii lähedalt näinud, ka oli too jätnud talle pigem ülbe mehe mulje, aga nüüd nägi, et tegemist on mõnusa sooja inimese ja ausa muusikuga, kel pole staarikompleksi. «Olen veel tõeliselt vaimustuses, et muusikud ei vaadanud kella, et veel üks lugu ja kõik, neil oli jaksu pärast lavalt publikuga ka sõnatult suhelda, nende rahulolu kumas läbi – positiivne, aus ja ehe,» ütles ta.