Nukkudele pühendatud väärtuslik elu

Votele Kuusik tegutses Viljandi nukuteatri juhi ja peamise lavastajana 1977. aastani. Raamatust leiab palju põnevat sellest entusiastlikust tööst. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Õnnelik on inimene, kelle elutöö on teatri loomine. Hoopiski haruldane on, kui ta jõuab selle loomise loo ka raamatuna kirja panna.

Niisugune õnnelik ja haruldane mees on Viljandi linna teenetemärgi kavaler Votele Kuusik, kelle sulest ilmus hiljaaegu romantilise pealkirjaga teos «Nukkudele ulatatud käed».

Pool tuhat nukuetendust aastas

Selles raamatus on üksikasjalikult kirjeldatud nukuteatri sündi ja tegemisi Viljandis aastatel 1947—1977. Põneva loo esimene etapp on ühtlasi osakene Ugala ajaloost, sest nukkudega teatritegemist alustati 1948. aasta jaanuaris just seal ning paraku mitte armastusest selle toreda žanri vastu, vaid eelkõige teatri majandusraskustele leevendust otsides.

Oli õnn, et asja juurde asusid andekad inimesed Enn Toona, Alice Mägi, Evald Reier, Aleksander Sats ja teised, sest kui juba teisel tegutsemisaastal anti 469 nukuetendust, oleks võinud kogu see ettevõtmine kalduda ka üsna haleda haltuura teele.

Votele Kuusik asus 1947. aastal Ugalas tööle näitleja-administraatorina ning leidis palju rakendust just nukulavastustes. Ligi kolmandik tema põnevast ja rohkete unikaalsete fotodega illustreeritud raamatust ongi pühendatud Ugala ajaloole aastail 1947—1954.

Arvestades, et Ugala päris­ajalugu pole veel kirja pandud (erinevalt Endla teatri kohta ilmunud Leida Taltsi raamatust), on Votele Kuusiku meenutused üpris haruldane valgusvihk noil aastail meie linna teatris sündinule.

Piltides ja kirjaridades elustuvad head kolleegid Karl Ader, Evi Rauer, Juhan Kangilaski ja paljud teised. Saame pildi ringreiside kordumatust õhustikust sõjajärgseil aastail ning ka tolleaegse ennastsalgava töösse suhtumise ja kollektiivsustunde muutumisest, mida autor täheldas, kõrvutades noid tõesti raskeid aegu ja oma kokkupuuteid Ugalaga 1960. ja 1970. aastail (teadjal inimesel jääb seda tänase olukorraga võrreldes ainult kurvalt ohata).

Eesti esimene nukurahvateater

1955. aastal asus Votele Kuusik tööle Viljandi rajooni kultuurimaja kunstilise juhina ning taas oli päevakorral küsimus, kuidas majanduslikust kitsikusest pääseda. Ühe võimalusena nägid Kuusik ja kultuurimaja direktorina töötanud Ülo Selter nukuteatri (algul küll nukunäiteringi) loomist.

Alice Mägi 1955. aastal lavastatud «Kolmest põrsakesest» võikski hakata lugema juba iseseisvana tegutseva nukuteatri ajalugu meie linnas. 1965. aastal sai sellest Eestis esimene nukurahvateater ja praegu tegutseb see munitsipaalasutusena Viljandi Nukuteater.

Votele Kuusik oli Viljandi nukuteatri juht ja peamine lavastaja kuni 1977. aastani. Mälestusteraamatus on palju põnevat sellest entusiastlikust tööst ja toredatest kolleegidest (autor pole vist unustanud kedagi nimeliselt ja pildiga esile toomast).

Isikupärased on ka Votele Kuusiku mõttepõrked ja paralleelid hilisemate aegadega kuni tänapäevani välja. Toon ära ühe ilmekama.

«Unevaesel ajal meenus lugu Balti ketist. Osalesin selles Viljandi Kirikumäe all. Äkki peatus mu ees ETV võttebrigaad ja ma kuulsin küsimust: «Kuidas Teie suhtute vabadusse?» Vastasin, et loomulikult hästi, kuid mul on siiski väike mure, kas me ikka oskame vabadusele vastavalt elada ja käituda. Märkasin saatejuhi käeviibet ja kaamerasurin vaikis. Sain neile veel järele hüüda: «Vabadus eeldab eelkõige arukalt tarku, ausaid ja töökaid inimesi!» See jäi hüüdjaks hääleks kõrbes.»

Mitmetest ridadest ja vihjetest jääb mulje, et selle murega elab autor praeguselgi ajal.

Tulevik ja minevik

Votele Kuusik on raamatut koostades sellesse haaranud ka mitmesuguseid lisamaterjale ning teistegi kaasteeliste, näiteks Ferdinand Veike, Kalle Tamra ja Laine Viikmaa mälestusi, mis omakorda iseloomustavad ajastut ja põhiautorit.

Eriti tõstan ma esile Ülo Alo Võsari rolli raamatu kujundaja ja toimetajana, aga ka Ilmar Andra, Ülo Selteri, Laine Hünersoni ja Kai Ranna isiksust ja loometööd kirjeldavate lugude autorina. Votele Kuusiku ja Helje-Ingrid Kuusiku mälestused teatrireisidest Tšehhoslovakkiasse ja Gruusiasse peegeldavad huvitavalt tolleaegseid olusid ja võimalusi.

Omaette ja hulka küsimärke tõstatavaks teemaks kujuneb raamatus Votele Kuusiku (sunnitud) lahkumine teatrijuhi kohalt 1977. aastal.

Tolleks ajaks Viljandi ja Porvoo vahel sõlmitud sõprussidemete osana oli kavandatud teatri esimene sõit kapitalistlikku riiki lavastusega «Ausõna», mis oli ära õpitud koguni soome keeles. Enne väljasõitu tuli aga teade, et lavastajale ja ühele peaosatäitjale Votele Kuusikule ei antud väljasõiduluba.

Autor ise on nende sündmuste kirjeldamisel ülimalt napp, piirdudes tõdemusega: «Varsti sain ka teada, et olen intrigaan, kes ei tegelevat enam nukuteatriga ja lobisevat kogu aeg mingisugustest «eestiaegsetest asjadest».»

Rohkem selgitab olukorda tõlgina truppi abistanud Aime Kivistiku mälestuskild. Tema seob selle keelu otseselt Kuusiku loobumisega teatrijuhtimisest.

Tänase päeva tarkusega võib kindel olla, et väljasõidukeeld ei tulnud julgeolekuorganite valvsuse stiihilisest ärkamisest, vaid küllap leidus ikka selle valvsuse ärataja tollaste Viljandi kultuurijuhtide hulgas. Oma kahtlused jätab autor enda teada ning räägib asjasse segatud inimestestki üksnes ametikohti pidi, nende nime nimetamata.

Raamatu lõpetab meie nukuteatri rajaja oma tulevikuvisiooniga. Arvan, et põhimõtteline neist väärib äratoomist.

«Oma unistustes näeksin, et nii tänased kui tulevased linnajuhid otsiksid ja leiaksid võimalusi, kuidas pöörata suuremat tähelepanu oma allasutuse tegevusele ja nõuetekohasemate loometingimuste tekitamisele. Mulle tundub, et eelmise aastatuhande lõpul linna kulu ja kirjadega teatrile elukorterisse loodud tegutsemisruumid tänapäevale ei vasta ega Viljandile erilist au ei tee.»

Ühinen nende mõtetega ning soovitan Votele Kuusiku mälestusteraamatut lugeda igal teatri- ja koduloohuvilisel viljandlasel.