White Lies on üks sellistest nimedest, mis kõlas ammu enne debüütalbumi ilmumist. Haipide puhul ei tasu enamasti eufooriasse kukkuda, aga nende Lääne-Londoni poiste uusromantiline vana kooli bänd White Lies õigustas igas mõttes neile pandud suuri ootusi ja tõsiseid lootusi.
Must albumikujundus, isegi CD ise on mõlemalt poolt must, mustad kostüümid, mustad mõtted.
White Lies laval on niisama vägev vaatepilt nagu Joy Division, kelle depressiivset, samas ikkagi elujaatavat muusikat nad vägagi meenutavad.
Võrdluslisti võib üldse õige pikaks venitada, aga kindlasti on seal The Cure, The Psychedelic Furs ja Echo & The Bunnymen. Kõnekas on see, et albumi produtseerinud Max Dingeli ja Ed Bulleri nimed seisavad ka Pulpi ja Suede'i, Glasvegase ja The Killersi plaadikaantel.
Albumi moto formuleeritakse eriti kaunilt nimiloos - "Let's grow old together / and die at the same time". Liigutav, meloodiline, haavatav, aga jõuline, tume ja siiralt ilus ajatu meistritöö.