Naistepäeva eelõhtul Endla teatris esietendunud „Raimonds“ pakkus sülti nii otseses kui kaudses mõttes. Lugu lätlase Raimonds Paulsiga samal päeval sündinud eesti naisest Sirjest mängitakse groteskselt, leevendust lõdvalt seotud stseenide vahel pakub Paulsi laulude kõla.
Nagu kirjanduses on praegu elulugude aeg, võib Tiit Palu vastse lavastuse põhjal sama tendentsi teatri puhulgi täheldada.
Elulugude-lembust tunnistab autor-lavastaja juba kavalehel. Kava, muide, on asjalik ja põhjalik, Raimondsi-lugu põhjendada püüdev ja enamgi: lavastuse ideed püütakse välja valgustada tsitaatidega David Vseviovist Schweitzeri ja Proustini. Soliidne. Etendus ise aga üllatas sihiteadliku lihtsustatusega nii vormi kui sisu osas, olles vähenõudlik nii enda kui vaataja suhtes.
See, et laval toimuv ei meeldi ja kohati piinlikkust tekitab, on üks asi: lihtne oleks tükk jamaks tembeldada. Majandussurutise kontekstis on ju igasuguse ressursi raiskamine kohatu, saati siis veel teatris. Järelikult on sellel oma põhjus, et professionaalsed näitlejad on rakendatud taidlejalikku süldikava esitama.
Meenub aastal 2003 Endla lavale jõudnud Tiit Palu lavastus „Raimund“, mis tõi vaatajate ette loo Raimond Valgre lauludest. Dialoog selles etenduses puudus, näitlejad suhtlesid vaid Valgre laulude kaudu, mille kultuslikkus vastandati teadlikult igapäevasusega.
Tulemus oli värske ja mõjus, vaatajale oli jäetud rohkelt ruumi ja aega seoseid luua ning tühikuid täita. Publikumenust ei saanud selle vormieksperimendi puhul aga kõnelda, paljud lahkusid teatrist küsimusega “mis see siis nüüd oli?”.
Ja nüüd tundubki, et Palu on tasakaalustanud tollase intellektuaalse „Raimundi“ vastandliku „Raimondsiga“. Viimasena mainitus on tehtud kõik, et vaataja ei peaks ennast mõtlemisega vaevama ja saaks lasta oma meeli lahutada ning süldil hea maitsta.
Laval on loodud nappide vahenditega ajalises mõttes piiritlemata nostalgiline õhustik, vähese dekoratsiooni moodustavad trepp, toolid, lauad ja klaver, mida mängib valges ülikonnas mees. Sarnasus Raimonds Paulsiga on olemas, tekkis küsimus: on ta siis vanameister või lihtsalt klaverisaatja? Selgus, et siiski saatja, aga tema esitatud lõpulugu „Mees parimais aastais“ pani asja esimese kasuks vaatama.
Igavale, liigseletavale sissejuhatusele järgneb Sirje elulugu jutustav meelelahutuskava, kus stseenist stseeni kasutatakse kulunud klišeesid: eestiaegne taluelu ja sült; nõukogude aeg - Siberisse saatmine - Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ - parteiline pateetika ja sült; taasiseseisvumine ja jälle sült.
Näitlejad mängivad julgelt üle vindi, püüdes nalja igast pildist pigistada kas või naeruväärsuse hinnaga. Meelde jäi stseen, kus 12aastane Sirje oma kirjandis kirjutas, et tahab olla oma riigile ja rahvale niisama kasulik, kui on ema kasvatatud siga, kellest tehakse sinki, vorsti ja ... sülti.
Nii trallitab-jõllitab väriseva hiiglasliku süldi ümber 13 näitlejat, kelle tõlgenduses ajalugu ja Sirje lugu on selle väriseva pidusöögi metafoorile allutatud. Vahepeal laulavad nad Raimonds Paulsi laule ja teevad seda hästi.
Võib nõustuda David Vseviovi sõnadega kavalehelt, et ajalugu ei ole täies mahus tuvastatav, ta jääb alati mingis mõttes lavastatuks ega ole põhimõttelist erinevust, kas seda tööd teeb professionaalne ajaloolane või ajaloohuvilisest teatriinimene - esimesele kehtivad vaid rangemad reeglid, teine aga võib anda täieliku voli oma ettekujutusele ja fantaasiale. Nii ongi, ainult et Palu on seekord fantaasiast hoolega hoidunud ja kasutanud pähe, silma ja kõrva kulunud klišeesid, mida mõnuga üksteise kõrvale tihedalt lükitakse ja muljutakse ning groteskini läigestatakse.
See kõlisev-kiiskav sisujada on vaatajale ette valmis vormitud ja söödavaks-arusaadavaks tehtud just selles võtmes, mis lavastaja arvas “peale minevat”.
Lugu on, nalja tehakse, laulu on ka ja säravaid tulesid pealekauba. Sülti ja süldikõrvast pakutakse. Ainult et küsimus “mis see siis oli?” on nüüd teistsuguse teatrivaataja huulil kui pärast „Raimundit“. Tundub, et selles kogu „Raimondsi“ iroonia ja mõte ongi.
P. S. Sült süüakse lõpus mõnuga ära.