Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Perfektne õhtu vanade sõpradega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Mihkel Raud (vasakul) ja Hendrik Sal-Saller esitasid pärimusmuusika aidas oma mitme aastakümne loomingut — vahepeal akadeemiliselt istudes ja siis püstijalu rokkides.
Mihkel Raud (vasakul) ja Hendrik Sal-Saller esitasid pärimusmuusika aidas oma mitme aastakümne loomingut — vahepeal akadeemiliselt istudes ja siis püstijalu rokkides. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kamraadid Mihkel Raud ja Hendrik Sal-Saller otsustasid vaadata üle lood, mille nad on viimase 30 aasta jooksul kirjutanud või mis neid on mõjutanud, ning esitada neid vaheldumisi kommentaaridega mitmes Eesti paigas.


Allpool mõningaid mõtteid, mida kahe andeka muusiku retrospektiivne kontsertvestlus tekitas inimeses, kes on vähemal või rohkemal määral olnud nende ande austaja kogu vaadeldava perioodi jooksul.



Esimene mõte


Mihkel Rauale endalegi oli üllatuseks tema autobiograafilise, niširaamatuna mõeldud teose «Musta pori näkku» murdmine sedavõrd suure ja kirju lugejaskonna hulka. Samasugune kirju läbilõige Eesti inimestest oli ka möödunud kolmapäeval pärimusmuusika aidas, kus Mihkel Raud ja tema kauaaegne sõber Hendrik Sal-Saller mängisid viimase 30 aasta jooksul kirjutatud lugusid ning rääkisid nende vahele seiku oma elust.



Vaatasin enda kõrval istuvaid kõige rohkem paarikümneaastasi viksilt riides noori ning mõtlesin, kas nad on väga pettunud, kui suurem osa kontserdist ei hõlmagi nendele tuttavaid Smilersi (ja võib-olla ka Mr. Lawrence’i) lugusid, vaid kuulata tuleb ka enne nende ajaarvamist valminud reibast punki või Black Sabbathi heavy metal’it.



Kartus osutus asjatuks. Kontserdi lõpus püsti aplodeerivat publikut vaadates võis kindel olla, et rahule jäid nii 15- kui 50-aastased kuulajad.



Teine mõte


Arutlesin enne kontserti, kuidas küll on kaks andekat ja produktiivset meest suutnud oma 25—30-aastasest loometegevusest kokku panna paaritunnise kava, kui nad kavatsevad poole ajast veel rahvale juttu puhuda.



Tagantjärele võib öelda, et paremini üles ehitatud kava (ühe erandiga, millest on hiljem juttu) ei oleks osanud tahtagi.



Akustiline «Musta pori näkku» avalöögina ja samas võtmes Sex Pistolsi kaver «Anarchy in the U.K.» lõpp­akordina olid vääriline raam lõuendile, kuhu olid muu hulgas välja valitud Generaator M-i surematud «Kaugõpe» ja «Disku lugu», Mr. Lawrence’i «Annabel» ja «Rain», Singer Vingeri «Ära jahtu» ning eestikeelsed versioonid lauludest «Moonchild» ja «Partners in Crime».



Üks paljudest lugudest, mille puhul saalis olevad mugavad toolid muutusid segavaks inventariks, oli teenimatult unustusehõlma vajunud Ba-Bachi sirgrokk «Tahan oma raha tagasi».



Kolmas mõte


Ligi poole kontserdist hõlmanud sõnaline osa oli vähemalt sama tähtis kui muusikaline pool ning Raud ja Sal-Saller näitasid selle puhul üles samasugust professionaalsust.



Tõsi, see oli varem läbi mõeldud-mängitud — Viljandis oli sarja neljas kontsert —, kuid mõjus sellest hoolimata orgaaniliselt ning sulandus suurepäraselt improvisatsioonilise musitseerimisega.



Lisaks sellele, et publik kuulis väärtuslikku taustainfot, olid nii mõnedki mõtted ja dialoogid just nagu katked heatasemelisest stand-up comedy etteastest.



Ning mis kõige tähtsam: mõlemad artistid nautisid silmanähtavalt iseennast, teineteist ja publikut.



Neljas mõte


Pisut kripeldama jäi sellest kontsertvestlusest Sal-Salleri suhe 1980. aastate lõpupoole populaarseima show-bändiga Vanemõde.



Jah, me teame, et Sal-Saller häbeneb miskipärast seda perioodi oma elust (nii nagu häbenes 2 Quick Starti mees Alar Kotkas oma aastakümneid tagasi lauldud juustulaulu), kuid miks, see jäi ikka selgusetuks. On ju üsna selge, et ühele põlvkonnale on just Sal-Saller lugudega «Keevitan rauda» ja «Armulõõm» Vanemõe visiitkaart. Piinlikkust võiksid ehk tekitada vaid hilisemad Smilersi-aegsed läbulood, nagu «Viis kasti õlut ja palju viina».



Kui eespool mainitud kaverid tundusid sellesse kavva võtmiseks liiga tobedad, siis Sal-Salleri enda kirjutatud «Sõbrad sõbrad tuttavad» oleks kindlasti esitamist väärinud.



Viies mõte


Miskipärast tekkis kontserdil Geneka lugusid kuulates paralleel augustis tuleva Madonna kontserdiga. Nii nagu ma ei saanud Madonna tippajal raudse eesriide tõttu tema kontserdil viibida, jäi mul omal ajal liig hilise sünniaasta tõttu nägemata Generaator M-i live.



Nüüd olid needsamad lood küll elusana minu ees, kuid tegemist polnud päris sama bändiga. Parem siiski pool muna kui tühi koor. Loodan, et Madonna (kes pole ju praegu samuti see, kes 25 aastat tagasi) suudab sama veenvalt «Like a Virginit» ja «La Isla Bonitat» laulda, nagu Sal-Saller tegi Geneka lugudega.



Kuues mõte


Olen kuulnud süüdistusi, nagu oleks «RaudSalleri» tuuri eesmärk teenida praegu Mihkel Raua raamatu menu arvelt veel võimalikult palju. Hüpake kaevu selliste juttudega!



Loomulikult on raamat ja kontsert teatud määral seotud, kuid pigem tuleks seda võtta kui head võimalust saada suurepärasele raamatule juurde illustreerivat materjali. Tegelikult peaks raamatuga kaasas olema sellesama kontserdi DVD — see teeks paljudele juhulugejatele asja arusaadavamaks ja pakuks teadlikule fännile laheda nostalgialaksu.



Seitsmes mõte


Eraldi tänu Dead Kennedyse kaveri «Too Drunk To Fuck» esitamise kaudu selle suurepärase bändi meenutamise eest! Läksin veel samal õhtul sõbra ukse taha, et mõnda selle plaati laenata. Kuidas küll mõned head asjad suudavad kõigest kümne aastaga ununeda?

Tagasi üles