/nginx/o/2013/07/05/1875540t1h29c2.jpg)
/nginx/o/2012/07/23/1230798t1hd0be.jpg)
Film poisi sõprusest jõulusoovi järel ellu ärganud kaisukaruga kõlab nagu miski, mida võib leida supermarketi allahinnatud DVD-de korvi põhjakihist. Imalus ja härdus garanteeritud.
Mina olen Ott ja sina oled Ott
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ted» on siiski midagi muud. Imalust tasakaalustavad roppused ja härdust lõputud peerunaljad. Teades, et filmi režissöör ja üks stsenariste on joonissarja «Perepea» looja ning paljude tegelaste hääl Seth MacFarlane, siis ei pane muidugi imestama, et «Ted» ei ole helge roosamanna. Vähemalt mitte ainult.
MacFarlane viib meid sinna, kuhu pehmed ja karvased mõmmifilmid tavaliselt ei jõua.
25 aastat pärast jõulusoovi on poisist sirgunud mees ja karust... ikkagi karu, aga ropu suuvärgi ja igikestva narkopeoga. Kokkuvõttes just see, mida MacFarlane’ilt oodata võibki.
Nalja aga saab, nii head kui halba. Näpuotsaga on puistatud kavalaid ärapanemisi, on paar tera ühiskonnakriitikatki, valdavad naerukiskujad on aga ikkagi kõhutuul ja F-pommid. Ropendav kaisukaru võib ju alguses muigama panna, lõpuks aga muutub ühe ja sama nalja kordamine üsna väsitavaks. Kogu filmi vältel jääb valdavaks tundeks, et võimalused on lõpuni läbi mõtlemata ja poolikult kasutatud. Ehk on liiga palju pingutatud ja vähe lastud fantaasial vabalt lennata.
Üks täistabamus on aga Mark Wahlberg, kes MacFarlane’i häälega rääkiva karu kõrval teise peaosa koormat kannab. Wahlbergi kehastatav John on siiras luuser, kes võiks olla palju enamat, kui ainult mõmmi oma kanepipiibuga jalus ei tolkneks. Wahlberg möllab karuga nii vabalt ja loomulikult, nagu oleks tal endalgi sarnane elluärganud kaisuloom kodus ootamas.
Hea külalisrolli teeb «Flash Gordoni» staar Sam J. Jones iseendana või siis pigem iroonilise versioonina endast (nagu viimasel ajal kombeks). Korralikuks mäsuks pööranud korteripidu koos Jonesiga on üks filmi kõrghetki, eriti muidugi neile, kes midagi Flash Gordonist teavad.
Naispeaosaline Mila Kunis jääb pisut nõrgaks või siis ei ole talle piisavalt võimalusi antud, kuid oma hetki jagub ka talle. Kahju on aga peamiselt Joel McHale’ist (tuntud seriaalist «Community»), kelle roll jääb täiesti alakasutatuks, kuigi potentsiaali oleks kuhjaga.
Lõpuks püsibki film suuresti Wahlbergi õlgadel, kes saab selle rolliga edukalt hakkama. Täiesti tühjaks jääb kõrvalliin karuröövist, mida oli vaja ilmselt vaid selleks, et üks pisarakiskuja-stseen lõpupoole ära mahutada.
Ehk siis taas üks suvefilm – seda silti kasutatakse filmide kohta, mis just nagu poleks midagi erilist, aga tekitavad hea tuju. Saalist väljudes pole filmi sisu üle suurt midagi mõelda, kui, siis vaid seda, kas bromance’i, mille üks osapool on karu, võiks nimetada bearomance’iks või kuidagi teisiti. Üle maailma on «Tedile» aga publikut jagunud ja kuuldavasti on ka järg juba päevakorral. Seega sellest mõmmist me niipea ei pääse.
Arvustus.
«Ted»
Universal Pictures (2012)
Kinodes alates 20. juulist