Europarlamendis kuulub viimane sõna koristajale

Punkti Euroscola päevale europarlamendis pani mälumäng „Eurogame”. Keskel roosas Alli-Liis Vandel. Foto: Urmas Hännile

Kella poole kuuest hommikul sahistab Rue du Maire Kussil asuva hotelli Victoria akende alt mööda tänavapühkija. Tilluke, aga töökas masin. Ikkagi Euroopa.

Strasbourgi kahe tärniga võõrastemaja vastashoone ukseorvas järil kükitavat ebamäärases eas meest prahikoristus ei sega: hulkuri välimusega istuja nosib juba kuklit. Ometi peaksid Strasbourgi lugematud pirukaärid nii varasel tunnil kinni olema.

Ütelda, et mees on kerjus, oleks laim. Ehkki almusepalujaid on Saksa-Prantsuse paarisaja tuhande elanikuga piirilinnas üksjagu. Mõni neist nagu just büroos töö lõpetanud viisakas riides härrasmees, teine jälle kui bürgerlikust kodust korraks põnevuse pärast tänavale santima väljunud koolipiiga. Euroopa! Kas Eesti just sellisesse Euroopasse ihkas, on nüüd hilja arutada, sest see matk on meil matkatud ja ega reisi lõpp-punktis pea ainult halba nägema.

Hoopis ilusam on tõdeda, et Strasbourg nagu enamik teisi Kesk- ja Lääne-Euroopa linnu lõhnab magusalt, ehkki pole veel kevad; et Strasbourg on kiiskavpuhaste vaateakende ja tasaste, mitte koledasti kolisevate trammide linn; et Strasbourgiski on mõnus olla. Nagu mujal Kesk- ja Lääne-Euroopas.

500 miljoni esindaja

Veerandsada Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi noort ei saabunud Kirde-Prantsusmaale Illi jõe ääres asuvasse linna siiski selleks, et viimati kirjutatus veenduda. Nende nagu juba umbes 30 samal eesmärgil Strasbourgis varem viibinud Eesti kooli õpilasesinduse sõidu mõte on sootuks teine: olla üks päev nagu Euroopa Parlamendi täieõiguslik saadik ning kogeda omal nahal, mis tunne on töötada niivõrd auväärses, ligemale 500 miljoni Euroopa kodaniku huve esindavas nõukojas.

Just selleks on europarlamendi noorteprogramm Euroscola ellu kutsutud: andmaks eri riikide koolijütsidele võimalus visata pilk paigale, kus sünnib 27 liikmesmaaga ühenduse eluolu normeeriv kirjatäht. Ja sellekski, et virgutada lapsi käima vanemate rada: noorte napp poliitikahuvi tähendab, et Euroopa palge kujundajaid annab täna peerutulega otsida.

Viimatise Eurobaromeetri uuringu järgi on vaid kaks protsenti noortest valmis idee nimel priitahtlikult rabama ja tõde tasuta kuulutama, üksnes viis protsenti noortest on mõne partei nimekirjas.

Ainukesed helged kiired selles pilve kiskuvas taevas on need 82 protsenti noortest, kes väidetavalt on huvitatud isamaa poliitikast, need 73 protsenti, kellele pole ükspuha, mis poliitikat aetakse kohalikus omavalitsuses, ning need 66 protsenti noortest, kes tahavad teada, mis toimub ELis.

Erinevustes peitub jõud

Kaheldamatult kuulusid viimasena nimetatute hulka need tuhatkond 26 riigi esindajat, kes ühel veebruarilõpu päeval võtsid istet Strasbourgi Luise Weissi nime kandva hiiglasliku parlamendihoone plenaaristungite saalis.

Pärnujaagupilased võlgnevad selle eest tänu eelkõige ELi-teemalisel viktoriinil edukalt esinenud kolmikule Karina Kotkasele, Piret Blandele ja Rael Lohule.

Esiotsa 1999. aastal valminud ja üle 340 miljoni euro (pealt viie triljoni krooni) maksnud maja päratus ruumis seadusloomega ei tegelda. Pärast seda kui kõikide koolide esindajad on paari lausega kiitnud ennast ja oma kodumaad (eriti tulise aplausi pälvivad Hollandi kiilaspäisusele(!) kalduv õpilasoraator, kes ütleb ennast tulevat jalgrataste ja kanepi maalt, ja šotlased, kes panevad kogu tutvustamistalitusele torupilliparinaga punkti), algab küsimuste ja vastuste tund.

Kreeka neidis on mures, kellena ennast ühinenud Euroopas tunda. Kas esmalt kreeklase ja siis eurooplasena? Või on ta kõigepealt eurooplane ja siis, kui tunnet veel üle jääb, kreeklane? Või on veel mõni kolmas tee?

Ei, kolmandaid teid pole, ütleb eesistuja laua taga koha võtnud eurobürokraat. Kõige olulisem on neiule tunda ennast ikka kreeklannana: seda enam on ta eurooplane. Ja üldse on nii, et mida enam eri rahvuste esindajaid Euroopa ühiskodus on, seda tugevam see kodu on. Seda enam on igaühes eurooplast.

Samal kreeka juurtega eurooplasel on teinegi küsimus. Kas Euroopa Liit kasvamisega juba liiale ei lähe. Liiati kui ühesuunaline paadiliiklus Põhja-Aafrika ja Lõuna-Euroopa vahel aina tiheneb, kas seda rahvast ei saa ühel päeval liiga palju?

Ei, ütleb eesistuja. Kui praegu on ELiga ühinejate saba eesotsas Türgi, Horvaatia ja kunagise Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, ei tähenda see, et teisi järjekorda kippujaid eemale peletatakse. Kaugel sellest. Pealegi ei tea keegi, kunas kolm nimetatut liitumisküpseks tunnistatakse. Selleks ajaks võivad käia ühinemisläbirääkimised Serbiaga, Bosniaga, Venemaaga – miks mitte?

Liitu salaja hiiliva rahvaga on aga nii, et kas maksabki siiakippujaid nii väga peletada. Pealegi pole Euroopa demograafiline olukord hõisata.

Kui jänkid praktiseerivad oma riigi rahvaarvu legaalseks kasvatamiseks rohelist kaarti, miks ei võiks Euroopa tuua mängu sinist kaarti? Neile, kellel on tahtmine siia tulla. Ja kelle tulek on Euroopale meelepärane. Miks peaks nutikas aafriklane ilmtingimata tikkuma USAsse? Elu edendavaid loojaid hinnatakse igal pool.

Sinise kaardiga ELi saabunul pole vaja enam luurata nurgataguseid pidi, nagu umbes viis miljonit immigranti praegu teeb, vaid aus ja Euroopale tarvilik kodanik saab kohe töö- ja elamisloa, rääkimata ettenähtud korras arstiabist. Nii et selles vallas on oodata murrangulisi muutusi. Mitte homme, aga ülehomme ehk küll.

Haridust ei normita

Suurepärase monoloogiteema pakub eesistujale küsimus, miks nii väga ühtlustamist hindav EL pole veel võimukal käel ja sõnal sekkunud haridusprobleemidesse ehk miks pole sisse seatud ühtseid normatiive keskkooli-gümnaasiumi lõpetamiseks.

Ei seatagi, ütleb eesistuja. Haridus on niivõrd hell teema, et selle surkimiseks on tarvis hoolimatumaid inimesi, kui neid praegu europarlamendis leiab.

Haridus pole valdkond, kus keegi kirjutab numbri ette ja siis pole muud muret kui järgida, kas direktiivist kinni peetakse. Haridus on sedavõrd palju kinni konkreetse rahva kultuuris, et minna seda väljastpoolt torkima oleks kisendav rumalus.

Kõrgharidus on midagi muud, tõdeb rääkija. Seal on loogiline, et ühes riigis keskkooli lõpetanul on õigus jätkata stuudiumi teise riigi alma mater’is ehk üks riik peab aktseptima teise diplomit. Kuid see ei anna põhjust kellelegi ette kirjutada, kui palju peab olema kooliprogrammis keeletunde või mis pilli mängida muusikatunnis.

Jutt jutu pärast

Pärast lõunasööki on sama mees pressikonverentside saalis õpilasi saatvatele pedagoogidele küsida. Kas on süüdi pärastlõunane rammestus või ahistab plenaaristungite saaliga võrreldes mikroskoopiline ruum, aga jutust asja ei saa. Pealegi kostab vastaja prantslasest õpetajale, et ega see, mis noored isekeskis päeva jooksul arutavad ja milliseid ettepanekuid nad teevad, Euroopa Parlamendi pärisliikmete kõrvu kosta. Võiks ja peaks, aga sinnapaika on seni kõik jäänud.

Õnneks ei lähe keegi seda samal ajal suures saalis sõnasõdivatele noorpoliitikutele kuulutama. Ning nii debateerivad need enne paari tundi komisjonides vaielda olnud päevakorrapunktid veel kord läbi ja siis - nagu korralikus nõukojas ikka - läheb polemiseerida olnu hääletamisele.

Lahkumisloosungid hõigatud, tungleb kõik see rahvas saalist ja otse loomulikult piinab mõndki „eurosaadikut” pärast paaritunnist istumist põiepakitsus.

Paraku pole siin päikese all midagi uut. Kui vaevatumad tikuvad õdusasse ruumi, kus meie ehtsad eurosaadikud Tunne Kelam, Andres Tarand, Toomas Savi, Marianne Mikko, Siiri Oviir ja Karin Sakski jalgsi käivad, lendavad nad sealt tunduvalt kiiremini välja, kui nad sinna sisse tormasid. Kõuena kuri turvamees keerab nende järel uksegi lukku.

Pole siin midagi laamendada: koristaja tööaeg on läbi. Euroopa. Ikkagi.