Õpetaja ja treener tritsutab mõnuga

Ants Kuusik paneb jalga 1964., Ants Antsoni olümpiavõidu aastast pärit kiiruiske. Need sai ta endale siis, kui kuulus Eesti noortekoondisse.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Spordihuvilised viljandlased kohtavad nii jäähallis kui järvele lükatud rajal sageli üht stiilsete rõivaste ja uhkete uiskudega meest, kes, muhe naeratus näol, ringi kihutab.


See mees on Jakobsoni gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustikutreener Ants Kuusik.



Tänavuse talve kohta ütleb Kuusik, et see on olnud uisutamiseks fantastiline. «Peaaegu iga päev tritsutan Viljandi järve 7,5 kilomeetri pikkusel ringil. Teen sellele ikka kolm-neli tiiru peale,» lausub ta.



Läinud nädalavahetusel Peipsil peetud Kalevipoja uisumaratonil võitis 59-aastane spordimees oma vanuseklassis 25 kilomeetri distantsil esikoha, olles üldkokkuvõttes 500 osavõtja hulgas 12.



Uisutamist hakkas Ants Kuusik armastama juba poisipõlves Palamusel.



«1963. aastal lükkasime poistega veskijärvele sisse 249-meetrise raja. Algul sõitsime hokiuiskudega, siis aga soetasime endale kiiruisud,» meenutab ta.



1966. aastal tuli Kuusik Eesti koolinoorte kiiruisutamise meistriks ja 1968. aastal oli ta juba viiekordne Eesti juunioride meister.



Vaimustust selle ala vastu õhutas ka Ants Antsoni olümpiavõit 1964. aastal. Seda suursündmust jälgis Palamuse kooli aulas tibatillukesest mustvalgest televiisorist kogu koolipere.



Paraku katkestas sõjaväkke minek Kuusiku uisutajakarjääri.



«Algul pidin saama spordiroodu, aga et parajasti olid Tšehhoslovakkias rahutused, kärutati meid kõiki piiri äärde teenistusse,» kõneleb ta.



Pärast sõjaväge ta seda ala enam ei harrastanud. Alles viisteist aastat tagasi kaevas ta kapis tolmu kogunud tritsud uuesti välja.



«Kui läksin Paala järvele sõitma, jäid paljud imestades vaatama — nad polnud ju kiiruiske näinud,» muigab ta.


Kolme aasta pärast, kui Ants Kuusik jõuab pensioniikka, kavatseb ta uisutamise tõsisemalt käsile võtta. «Praegu on selle ala vastu suur huvi. Kõrvalt näen, et nii mõnelegi see sobib. Mõtlen, et võiks teha laste uisutamise treeninggrupi.»



Ants Kuusik nendib, et tema lapsepõlves valitses Palamusel tohutu spordivaimustus ning muu hulgas tehti hoolega kümnevõistlust.



«Algul me ei teadnud, kuidas teivast hüpata, ja hüppasime külje pealt. Siis üks vanem poiss ütles, et teibal peab ju kast olema,» jutustab ta.



Et nüansid selgeks saada, kaubeldi Jõgeva spordiliidust võistlusmäärustikud. Selle järgi valati ise kuuliring ja tehti ka korralik teivashüppe treenimise paik.



Erilise au sees oli maalilise maastikuga Palamusel suusatamine.



«Meie kool võitis alati rajooni meistrivõistlustel hulga medaleid,» meenutab Kuusik ning nendib, et naudib suusatamist seniajani.



Tänavu sai ta Tartu maratonil oma vanuseklassis teise koha, jäädes alla vaid ühele norrakale. Üldarvestuses oli ta 258.



«Poliitikutele sai ära pandud,» on mees rahul Andrus Ansipi ja Jürgen Ligi selja taha jätmise üle.



Tartu ülikoolis õppiski Ants Kuusik suusatreeneriks, aga kooli lõpetamise järel 1976. aastal sai temast hoopis Viljandis jooksutreener.



Tänini treeneri- ja õpetajaametit pidav mees ütleb, et see töö pakub talle suurt rõõmu ja on ühtlasi tähtsaim hobi. Kehalise kasvatuse õpetajana töötab ka tema naine. Sageli istuvad nad nädalavahetusel koos perega autosse ja sõidavad mõnda teise Eesti paika sportima.



Rääkides laste treenimisest, tunnistab Kuusik, et nooremana oli ta kärsitu, aga nüüd püüab asja rohkem mõistusega võtta.



«See, kuidas erinevate laste puhul käituda, on suuresti tunnetuslik: mõne puhul aitab kõva sõna, teise puhul jälle kiitmine,» nendib ta ning lisab: «Veenmisoskus tuleb aga igal juhul suureks kasuks.»



Kuusiku sõnul on hea, kui mõni õpilastest spordis tippu jõuab, ometi pole see olulisim.



«Kõige tähtsam on hea tervis ja enesetunne. Üritan noortesse süstida spordipisikut,» rõhutab ta ning tunnistab, et ise on ta lootusetult sellesse tõppe nakatunud. «Kui tundide vahel on vaba aega, lähen raudteetammile jooksma. Teen Sinialliku ringi ära ja siis on jälle tükk aega hea olla.»

Tagasi üles