Heidy Purga näeb kasinuses ja askeetlikkuses kergendust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui Heidy Purga, kellest möödunud aasta lõpus sai täna finaalini jõudva «Eesti laulu» konkursi produtsent, läks eelmise kümnendi keskel Raadio 2 reklaamilugejana tööle, kartnud ta kohutavalt eetrit ja olnud lisaks rabe ka, mäletab Kaarel Kose, kel toona oli samas jaamas juba seljataga kaheaastane kogemus.

Aga Purgal, nagu ilmnes, oli veel üks omadus – meeletu sihikindlus. «Kui ta midagi ette võtab, siis teeb selle ära kas või läbi halli kivi,» väidab Kose.



Eemalt vaadates paistab, et head asjad on edaspidi lausa iseenesest Purga juurde tulnud. Algul mitme raadio- ja telesaate juhi töö, viis aastat tagasi koguni Raadio 2 peatoimetaja koht ja nüüd siis võimalus kasvatada kirgliku muusikasõbrana välja päris oma Eesti lauluüritus, nagu täheldab rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg.



Nii positiivse eluteega ja nõnda positiivsel inimesel peab ju samuti olema raskusi ja kõhklusi ja kartusi, sest see on lihtsalt inimlik. Arter üritas neile jälile saada.


«Ja kindlasti pange loosse sisse, et ta on ilus inimene,» palub Kose.



Teil oli raske vestluseks mahti leida. Imestasin, et tohoh, siin on üks inimene, kes ajal, mil paljud kaotavad töö, lausa upub töhe. Mille kõige kallal mässate?


Praegused tegemised on ennekõike «Eesti lauluga» seotud. See on ajutine pingutus, peagi on rahulikum. Lisaks raadiotöö. Kogu selle organiseerimise keskel on vahetevahel väga vaja käia muusikat mängimas, et asi tasakaalus püsiks ja hing toitu saaks.



Tavaliselt kaasneb enda õlule liiga suure koorma võtmisega see, et kõik ei pruugi sada protsenti nii välja tulla, nagu soovitakse. Kus jääb «Eesti laulul» puudu sellest ideaalist, mida ürituse etteotsa asudes ette kujutasite?


Ilmselt on kõige keerulisem olnud sõnumi kommunikeerimine. See, et aeg on pöörata uus lehekülg ning mõelda avaramalt ja tänapäevasemalt. Nii pikka aega väldanud muusikasündmuse järel nagu Eurovisioon on seda tõesti olnud keeruline teha. Paneb imestama, et isegi mõni muusikaga seotud inimene küsib ikka retooriliselt, mis siis õigupoolest muutunud on.



Kui inimestele tõesti muusika korda läheb, siis nad saavad ka aru, mis õigupoolest muutunud on. Ja seda ei saa vaadelda kui ühte hääletust, vaid kui laiemat pilti, jätkusuutlikkust ja mõju.



Erik Morna

Raadio 2 muusikajuht:

Umbes kümme aastat tagasi ei teadnud Heidy minu meelest muusikast suurt midagi. Siis hakkas tänu sõpradele huvi tundma, plaate koguma, siis kutsuti teda mängima. Mängis hästi. Nüüd on tal DJna kõva kogemus. Ta ikka rokib kõvasti. Võtab uut kogu aeg juurde, ei jää vanadesse lemmikutesse kinni.



Kunagi korraldas Heidy mingil Raadio 2 tähtpäeval sellise peo, et töötajad ja saatejuhid pidid moodustama bände. Mäletan, et selle tarbeks õppis ta trummimängu selgeks.


Minu arust jätab enamik laule, mis te konkursile on esitatud, Euroopa publiku täiesti külmaks, paneb isegi õlgu kehitama. Ses mõttes on ju saak kehvakene, nagu kasinatele aegadele kohane, kas pole?



Kui me teeme siin midagi hästi, siis saavad sellest aru ka teised. Eestis tehakse absoluutselt tasemel popmuusikat. Ja meie muusikute hulgas on väga palju andekaid inimesi, kellel juba lähebki hästi, igal omas valdkonnas. Nad pole vajalikuks pidanud sellest ajakirjanduse veergudel tuututada.



Selle üleeuroopalise lauluvõistlusega on Eestis kujunenud teatav standardrituaal: algul peetakse Eesti lugu vaat et suurfavoriidiks, siis aga selgub karm reaalsus, et ei saada finaaligi, ning lõpuks, pettununa, lüüakse kõik asjaomased tegelased risti.



Mismoodi kavatsete avalikkuse silmis ellu jääda, kui tänavugi läheb nii, nagu viimastel aastatel on läinud?


Meie rahval on suur võidutahe. Peame alailma end tõestama. Mitte midagi pole halvasti, kui me ei saa poolfinaalist edasi. Peamine on olla rahul oma esindajaga. Talle poolehoidu avaldada ja olla lihtsalt rõõmus hea valiku üle. Hea valik sünnib aga ainult sel juhul, kui ei minda valima laulu, mis võiks kuskil läbi lüüa. Hea asi lööb läbi igal pool. Kui on hea laul, ei pea vähemalt häbi tundma. Mingit tsirkust pole küll mõtet tegema minna. Seal on seda niigi palju.



Hanno Tomberg

Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige:


Heidy on üks andunumaid eesti muusika fänne. Talle on oluline, et eesti muusika jõuaks ka maailma. Olen näinud, kuidas ta viis Vaiko Epliku bändi Eliit Hollandisse festivalile, ehkki keegi ei olnud talle seda ülesannet andnud. Aga ta tundis, et see on festival, kus peab eesti muusikat näitama.



Heidy on väga optimistlik inimene, kes ei löö raskuste ees kartma. Ta võttis «Eesti laulu» produtsendi koha pakkumise vastu raske südamega, aga ta nägi võimalust kasvatada sellest välja üks Eesti oma konkurss.



Tegutsete vaba aja ja meelelahutuse äris, mis sunnib küsima, kui palju olete märganud, et inimeste suhtumine praegusel majanduslikult keerulisel ajal on neisse eluvaldkondadesse muutunud.



Plaadimüük on muidugi juba aastaid pigem muus suunas liikunud, CDsid, rääkimata vinüülidest, ostetakse järjest vähem. Ka hea muusika kontsertidele on korraldajatel suhteliselt keeruline rahvast saada, kui see pole just Madonna või Metallica vms. Klubide koha pealt on keerulisem kaasa rääkida. Eks piletihindu ole langetatud kindlasti.



Eestlased pöörduvad pigem oma traditsioonide ja põhiväärtuste juurde tagasi. Me ei loobu enda muusikast, teatrist ja kirjandusest. Pigem jätame ebaolulise tarbimata. Niimoodi praegu paistab.



Mul on hea meel, et noorem põlvkond hindab häid ja tõelisi asju enda ümber. Nagu hea ja kvaliteetne muusika, lihtne atmosfäär, sõbralikkus.



Teil on elus kuidagi liiga hästi läinud. Mulle ei ole silma ega kõrva jäänud, et teil oleks vaenlasi. Enamik suhtub teisse poolehoiuga. Et kuvand teist ei oleks liiga klanitud, siis äkki tuletate ise meelde, mille eest olete elus võtta saanud, nii et pisutki valus on olnud?

Teiste elu tundubki sageli ahvatlevam kui enda oma.

Aga eks olen minagi võtta saanud, ja neid asju, mille eest, on loomulikult enam kui üks. Ega kõik, mis mu elus siiamaani toimunud, ole kerge olnud. Muidugi on raske olnud.



Kas üritate positiivsust teadlikult hoida või tuleb see loomuomaselt?


Mnjaa... Üldiselt on mul elutempo suhteliselt kiire takti peal ja kiire käigu pealt ei ole aega mõelda, kuidas ma midagi teadlikult sättima peaksin. Pigem olgu asjad nii, nagu nad on, ja paistku nii, nagu nad paistavad, siis nad paistavad kõige tõelisemad.



Margus Kiis

paralleelklassikaaslane Elva keskkoolis, kultuurikriitik:


Heidy oli koolis [nüüdse näitleja] Piret Simsoni suur sõbranna. Nad olid aktiivsed tegelased, igal kooliüritusel oli neid näha. Heidy osales luuleteatris, oli innukas luuletuste lugeja.


Samas olid nad kummaliselt erinevad persoonid. Piret oli lärmakas ja bravuurikas alfaemane, läks nagu jäälõhkuja ees, Heidy oli väike ja vaikne, pani tema järel. Aga ei saa öelda, et ta oleks olnud mingi hall hiireke.



Igal juhul oli ta popp tüdruk, prominenttegelane. Torkas silma. Poistele loomulikult meeldis. Ta oli ilus. Käis endast vanemate poistega, minuealised tatid ja nolgid ei pääsenud löögile.


Teid tundvaid inimesi küsitledes olen saanud aimu, et olete suutnud meie elu üha rohkem mürgitavast kurjusest, õelusest, kadedusest ja ärapanemisest puutumata jääda.



Kas leidub selliseid inimesi, kellele te ei soovi head?


Ei, absoluutselt mitte! See on täiesti naeruväärne! Ma ei oska isegi nii mõelda.



Aga kuidas suhtute neisse, kelle puhul tunnete, et nad on teile ülekohut teinud?


Teatava ükskõiksusega võib-olla. Mitte negatiivselt. Neil on ilmselt omad põhjused, et kellegi vastu olla, ja põhjused on väga erinevad. Neist tuleb ka aru saada: inimestel on erinevad probleemid, kõigil ei lähe hästi, tihtipeale ei olda iseendaga rahul.



Sellest on äärmiselt kahju, kui vaatan, mis kas või meedias toimub. See on päris kole. Üks mu hea tuttav, kes oli viibinud pikemalt välismaal ja tulnud tagasi, lubas, et ta ei lähe enam lugema kommentaariume, aga siiski läks. Ja ütles, et mitte ühegi teema suhtes pole positiivset hoiakut. See on meie ühiskonnas hämmastav.



Kui teile antaks jumalik võimalus midagi meedias muuta, siis mis see oleks?


Ma looksin valge meedia. Valge on neutraalne. Olen seda teemat arutanud paari lähema sõbraga ja leidnud, et see pole üldse võimatu. Minu meelest on see, mis peamistes portaalides toimub, ühele poole viltu kiskunud. Oleks ju loogiline, et teiselt poole luuakse midagi selle vastu või see juhtub iseenesest.



Kui sageli olete oma tegemiste suhtes tundnud pahasoovlikkust?


Ei suuda kõigesse süveneda, taolistesse asjadesse seda enam.


Ilmselt seda kusagil taustal siiski on. Ükskõik, kes mida teeb, tema kohta on poolt- ja vastuarvamusi. Aga väga harva olen kohanud konstruktiivset kriitikat. Kui kriitika tuleb tõsiseltvõetavast allikast, siis loomulikult mõtlen selle üle. Nagu üks raadiokuulaja saatis mulle pikema kirja, et arutada taustamuusika üle Raadio 2s – see oli tore.



Enamik vastukajast on siiski ärapanev, kas pole nii?


Kui vaadata seda ärapanemist muu fooni taustal, mis meie ühiskonnas toimub, siis see on kahjuks igapäevane.



Kuidas selle kõigega toime tulete?


Aga mis ma peaksin tegema? Ma teen ikka nii, nagu õigeks pean.



Piret Simson

näitleja, klassikaaslane Elva keskkoolis:


Mäletan üht suve pärast 6.b lõpetamist, mis oli eriti ilus. Käisime Heidyga palju koos ujumas. Ühel päeval otsustasime ujuda üle Arbi järve ja tagasi. Liigset kindlust, et me seda jõuame, polnud, aga kuna olime 13-aastased ning tegime väga paljusid asju esmakordselt, siis puudus ka vastupidine kogemus. No kõik läks igatahes hästi. Praegu tundub see ots mulle igatahes päris arvestatava pikkusega. Mäletan ka, et Heidy isa Roman õpetas meid samal suvel peakat hüppama.



Nendes ettevõtmistes oli teatavat uljust ja hulljulgust, mis oli kuidagi kantud sellisest väga värskest tundest, et me pole enam päris lapsed.



Kaheksandas klassis hakkasid kõik sporti tegema, Heidy oli laskesuusataja. Ma ei mäleta, mitmekordne, aga igal juhul on ta väga mitmekordne Eesti meister. Keska lõpus hakkas suur spordivaimustus vaibuma, aga ma tean, et Heidyl liikumisvajadus säilis ja teda võis õhtuti järve peal ikka suusatamas näha.



Heidy seostubki mulle kuidagi vee ja värske õhuga.



Kui kõik räägivad praegu kärbetest, siis mis kärpeid teie olete oma elus teinud?


Kindlasti olen ratsionaalsemaks ja arvestavamaks muutunud. Raamatute ja plaatide pealt veel kokku hoidma pole hakanud. Pigem vähemtähtsatest asjadest-käikudest loobunud. Päris kindlasti on praegusel ajal raskem neil, kes on kuskilt kõrgustest pidanud alla tulema ning tegema oma elus suuri muudatusi hüvedest loobudes.



Riigitöölisena pole mul need diferentsiaalid sugugi nii äärmuslikud olnud. Ilmselt ongi kultuurivaldkonna inimestel hõlpsam praegu hakkama saada, kuna peost suhu elamine pole mingi üleöö tekkinud nähtus.



Samas on selline kasinus ja askeetlikkus puhastav, mõjub kergendavalt, annab mõttele ruumi. See on kõige selle häda juures positiivne.



Huvitav, mis meeleolud valitsevad teie eakaaslaste hulgas, kellest enamik, kujutan ette, hakkab just jalgu alla saama, nüüd aga ähvardab ümbritsev maailm need halastamatult alt lüüa?


Ei saa kindlasti enamuse nimel rääkida. Arvata on, et see olukord on raske ennekõike neile, kes on oma ala professionaalid ja peavad latti pisut alla laskma, et mitte tööd kaotada. Latti mitte isegi ainult majanduslikus mõttes, vaid ka sisulises. Konkurents on tihedamaks muutunud, kindlasti ka reeglid mingil määral.



Karolin Kuusik

moekunstnik ja stilist, Heidy Purga riiete disainer:


Presidendi vastuvõtuks tegin talle mitu kleidikavandit. Siis juhtus nii, et meil oli sõpradega veiniõhtu, kus valisime ühe kavandi koos välja. Aga järgmisel päeval leidsime, et üks teine kavand sobib paremini, sest see on intelligentsem.



See kleit, mida Heidy presidendi vastuvõtul kandis, sobib inimesele, kellel on midagi öelda. Esialgu välja valitud kavandil puudus maskuliinne joon. Õigemini, puudus vastandus naiselik-mehelik.



Aga riietus ei ole Heidyle esmatähtis. Teda isegi häirib, kui teda nimetatakse stiilseks. Ta ei taha, et teda selle järgi tuntaks ja et riietusele nii suurt rõhku pandaks.



Liisi Eesmaa

moekunstnik, Purga hea tuttav:


Heidy fenomen seisneb selles, et ta julgeb riietuses ekstreemsusteni minna ja tuleb selles peenes mängus alati väga stiilselt välja. Selles osas on tal tõeliselt hõrk stiilitunnetus. Kokku võib panna kõike, mis rikub klassikalisi reegleid, küsimus on doseerimises ja mängulustis. Kõike seda Heidy teebki väga osavalt. Ta on oma stiiliga unikaalne, ootamatu ja värske – täpselt nagu üks tõeline moeikoon olema peab.



Raadio 2 peatoimetajana tuleb teil ilmselt teha valusaid otsuseid, mis puudutavad otseselt inimeste saatust. Mis jälje see hinge jätab?


Selles küsimuses on väga fataalne pöördumine. Aga suuremad otsused, mis puudutavad Raadio 2, on juba aastaid tagasi tehtud. Programmi ümber vormides sujusid läbirääkimised suhteliselt valutult. Inimesed olid väga mõistvad. Mingit väevõimuga asja pole ma suutnud küll teha.



Tõenäoliselt paljud kadestavad teid, sest olete saanud tööl tegelda asjadega, mis teile südames meeldivad ja rahulolu pakuvad. Millega olete sellise elutee enda arvates ära teeninud?


Seda on küll keeruline öelda. Ma ei ole endale seadnud viisaastaku plaane ega punktihaaval täitnud mingit kunagi püstitatud normi. Ma pole üldse see tüüp.



Kui sageli külastavad teid tuleviku suhtes hirmu- ja muremõtted?


[Ökomoekunstnik] Reet Aus ütles hiljuti ühes intervjuus, et ta on ellujääja tüüp. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Minu vanemad ja vanavanemad, eriti vanaema, on saanud hakkama palju raskematel aegadel, kui me üldse ette kujutada suudame. Leian, et meil pole praegu veel küll põhjust nurisemiseks. Peale selle, et kliima on ikka kohutav (naerab) ja aina kohutavamaks muutub.



Laura Kallasvee

fotograaf, kasutab Purgat sageli modellina:


Meie koostöö algas 2006. aastal, kui mul oli näitus Pegasuses. Palusin Heidyt modelliks. Ta on hästi fotogeeniline: temas on loomulikkust ja loomulikku ilu, meigile ja soengu tegemisele ei ole vaja palju aega raisata.



Olen tunnetanud, et kui tal on olnud raske tööpäev, siis on seda näha ka pildistamisel. Aga ta on võimeline ennast kiiresti ümber lülitama, et sessiooni sisse elada, mistõttu tulemusega võib alati rahule jääda.


Tore on töötada sellise rõõmsa ja tubli inimesega, kellelt ka mina saan pildistamise ajal energiat.



Saate peagi 34 ja mul kui meesterahval pole seda ehk viisakas küsida, aga kui läbi lillede pärida, siis sellises parimas eas, nagu praegu olete, ei mõtle edukad naised enam sugugi ainult tööle.



See on väga provokatiivne küsimus, isiklikule äärealale tungimine. Inimestel on erinevaid põhjuseid, miks asjad kellegi jaoks on kuidagimoodi läinud parasjagu. See ei tähenda ainult, et on töö-töö-töö, mingis perspektiivis võib see nii paista, aga võib-olla on ka mõned muud põhjused. Ma ei viita endale, räägin üldiselt.



Kas sedalaadi küsimus solvab?


Ei, absoluutselt mitte. Kas mitte Virginia Woolf ei ole sel teemal kujundlikult kirjutanud, kuidas naise elu on justkui mõõgaga kaheks jagatud: üks, mis on õige ja heakskiidetud pool, ja teine, mis on palju segasem, kus ei ole kindlaid reegleid, mis oleks heaks kiidetud. Situatsioone on inimestel erinevaid.



Ja pole teiste asi sinna nina toppida?


Absoluutselt.



Homme on naistepäev. Kes teile lilli toob?


Pagan, see on pühapäev. Kui on tööpäev, siis raadio meespere ikka toob hommikul naiskolleegidele lilli. See on alati tore olnud.



CV
Heidy Purga


Sündinud 18. märtsil 1975


Tartus


Lõpetanud Elva keskkooli 1994, osales seal luuleteatris


•    Õppinud 1994–1996 Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis näitejuhtimist


•    Astus 1997 Concordia Ülikooli, lõpetas seal 2002 elektroonilise meedia eriala


Töökäik:


•    1995 Raadio 2 saatejuht


•    1995–1996 ETV noortesaate «Club TV» toimetaja, saatejuht


•    1996 TV1 noortesaate «Hype» toimetaja, saatejuht


•    1997 ETV noortesaate «Mill» toimetaja, saatejuht


•    1997–2002 TV 3 noortesaadete «Filter» ja «ZTV» peatoimetaja, saatejuht


•    2003–2005 ETV noortesaate «4FM» juht ja jutusaate «Tähelaev» saatejuht


•    2002–2004 Raadio 2 vastutav toimetaja ja hommikuprogrammi juht


•    Aastast 2004 Raadio 2 peatoimetaja, saate «Must mesi» juht


•    2007–2008 TV 3 saate «Eesti otsib superstaari» kohtunik


•    Aasta 2008 lõpust Eesti Laulu konkursi produtsent


Vabal ajal loeb, kuulab muusikat, vaatab filme; tegutseb DJna

    Populaarne

    Tagasi üles