Kulturismiäss Marek Morozov tahtis saada pätiks

Eesti meistrivõistlused kulturismis: Marek Morozov ja Ott Kiivikas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eratreener ja teismelise poja isa Marek Morozov on tulnud Eesti meistriks kulturismis kuuel aastal, lisaks kuulub mees eksamikomisjoni, mis tegeleb treenerite koolitamisega ning väljastab treeneritele kutsetunnistusi.

Marek on elu jooksul proovinud mitmeid erinevaid spordialasid, sealhulgas ka mäesuusatamist, jäähokit, kergejõustikku ning judot, kirjutab Buduaar.

Pidama ei jäänud ta neist ühegi ala juurde ja tegelikult unistas mees lapsepõlves hoopiski pätiks saamisest. «Minu mõttemaailmaga olid tõesti kummalised lood. Kõik poisid tahtsid saada kas autojuhiks, kosmonaudiks või miilitsaks, aga mina tahtsin saada pätiks. Eks mingil eluetapil ka sinnapoole hakkas kiskuma, aga õnneks sain nii kõva õppetunni, mis muutis mu suhtumist ellu ja üldse kogu psüühikat. Tagantjärgi oli muidugi hea, et nii läks. Aga ikkagi paelub mind kõik, mis seotud maffiaga. Mind lummab just see, kuidas on hierarhia üles ehitatud ja mismoodi ollakse üksteisele lojaalsed, seda muudes eluvaldkondades väga ei kohta.»

Isa oli Mareki jaoks ikka eeskujuks ning just tänu talle leidis ka poeg lõpuks tee jõusaali ja sealt edasi kulturismi harrastamiseni. «Isa ikka suunas mind lapsena küll. Ta ise käis ka sellel ajal, mil mina veel põnn olin, jõusaalis, mis oli nii-öelda Vene ajal tegelikult põrandaalune ettevõtmine, siis ehk mõjutas see mu tulevast valikut spordivaldkonnas. Kuna aga nii väikesel poisil nagu mina oli kasvu ja lõplikult väljaarenemata lihaskonna pärast võimatu jõusaalis treenida, siis isa pani mind judo trenni. Pidama ma sinna kahjuks ei jäänud, nagu kõikide muude võimalike spordialade juurde, mida aastate jooksul harrastasin. Sinna nimistusse kuuluvad veel kergejõustik, jäähoki, mäesuusatamine, suusahüpped ja veel mõned lühiajalised treeningalad. Alates kuueaastaselt olen ikka järjepidevalt erinevate spordialadega tegelenud. Kõige hingelähedasemaks on saanud ikkagi kulturism, mida hakkasin harrastama tegelikult väga hilja, alles 24aastaselt,» räägib Marek, et õige elukutse leidmine võib küll aega võtta, kuid kunagi pole liiga hilja.

Mareki 13aastane poeg on viimased kaheksa aastat juba Martin Reimi jalgpallikoolis treeninud ning jätkab samal alal väga kirglikult. «Viisin poja esmakordselt jalgpallitrenni, kui ta oli viiene. Läheb tal seal üsna edukalt ning jalgpall meeldib talle väga. Nagu elus ikka, järjepidevus ja töökus viivad sihile. Loodan ka kunagi tema aupaistel särada ja vilju maitsta.»