Saksa retroansambel publiku üle ei virise

Alpahaville. Foto: promo

Alphaville on saksa uusromantiline bänd, kes eestlastele suuremat tutvustamist ei vaja. 4. juulil esinevad nad taas Eestis, seekord Õllesummeril. Bändi laulja Marian Gold räägib.

Olete varemgi korduvalt Eestis esinemas käinud. Milline on meeldejäävaim kontsert?

See võis olla 2000. aastate alguses, kui esinesime ühel suvefestivalil – väga lahe atmosfäär oli. (2003. esines Alphaville Pühajärve Beach Partyl – toim.)

Seekord astute üles Õllesummeril, meie suurimal õllefestivalil. Kuidas teile endale õlu mekib?

Väga hea jook, joon meeleldi. Saksamaal on igas külas oma pruulikoda.

Alphaville’i seostatakse millegipärast paljuski retro-mõistega, tekitab nostalgilisi tundeid, igatsust 1980. aastate järele jne. Häirib see ka teid pisut?

Ei häiri absoluutselt. Meie edukaimad laulud pärinevad sellest perioodist – seega täiesti arusaadav, et meid selle ajaga seostatakse. Ma ei ole selline tüüp, kes publiku pärast vinguks. Me anname kontserte selleks, et inimeste meelt lahutada, ja meie asi on neid veenda, et oleme midagi enamat kui ainult nostalgiakogemus. Kõik sõltub meist endist.

Alphaville’i viimane album «Catch­ing Rays on Giant» ilmus 2010. aastal pärast 13-aastast vaheaega. Millest nii pikk paus? Ma ise arvan, et pikad pausid on lahedad.

1990. aastate lõpus sai meist ringi reisiv bänd. Sõitsime mööda maakera ringi ja mängisime seal, kuhu meid kutsuti. Esinesime sõna otseses mõttes igal pool, ainult Austraalia ja Hiina jäid läbi käimata. Toredad ajad olid. Lihtsalt polnud mingit motivatsiooni uut plaati lindistada. Aeg lendas. Nii et kui Universal Records tegi meile ettepaneku uue plaadi salvestamiseks, siis avastasin endalegi üllatuseks, et kätte on jõudnud aasta 2010.

Milline on teie enda kõige südamelähedasem Alphaville’i plaat?

Loomulikult see, mille kallal me just töötame. Oleme juba uute lugudega proove teinud ning aasta teises pooles püüame neid ka publiku ette hakata tooma.

Alphaville’i kohta öeldakse «synth-pop bänd». Milline on teie suhe mõttega, et viskaks sündi nurka ja teeks ühe toreda akustilise plaadi?

Kõigepealt pean ütlema, et synth-pop on väljend, mida ma tõesti vihkan. Kui me peame siin mingeid määratlevaid termineid otsima, siis ütleksin, et Alphaville on kasvanud välja 1970. aastate lõpu new wave’ist ja uusromantikast. Muidugi oleme me täiesti iseseisev nähtus. Süntesaator on minu jaoks nagu iga teinegi instrument. Kui mul oleks vaja kohvimasinaga muusikat teha, poleks probleemi.

Kui aga ikka jutt sinna retro-küsimuse juurde tagasi viia. Paljud arvavad, et tänapäeval pole kunstis enam võimalik midagi uut teha. Mida teie sellest arvate?

Mina sellesse jamasse ei usu. Muusika on igavene. Kunst on igavene. Miks? Sest kõik niikuinii muutub pidevalt. Polnud The Beatlesit enne The Beatlesit, Nirvanat enne Nirvanat ega Muse’i enne Muse’i. Sel lihtsal põhjusel, et pole sind enne sind. Me kõik oleme indiviidid ja paneme maailma kokku erineval moel. Kasutame kõik samu tükke, kuid paneme neist kokku erinevaid lugusid. See on nagu tähestik. Tähti on 26, kuid võimalusi lõputult.

Olete te sattunud kunagi peale, kui keegi laulab karaoke-versiooni mõnest tuntud Alphaville’i loost. Kuidas on tundunud?

Võtan seda alati kui komplimenti.

Õllesummer
4.–7. juulini Tallinnas
Peaesinejad Postimehe laval:
4. juulil Alphaville (Saksamaa)
5. juulil Mika (Suurbritannia)
6. juulil Manic Street Preachers
7. juulil Ivo Linna – Sangar seiklusfilmist

Lavad:
Postimehe lava
Estrella lava
Chill Out veiniaed
Elmari tantsutelk
JägerClub
Hugo Boss Watches Lounge
Paulaneri õlletelk