Nicky Wire: Vahel tuleb olla ebapopulaarne!

Manicsid Nicky Wire (vasakult), James Dean Bradfield ja Sean Moore. Foto: Õllesummer

Tänapäeval on ju see naljakas, et nad helistavad ise sulle kokkulepitud ajal lauale. Võtad toru ja see ei ole sedapuhku Hugo Türilt, kes tahab oma koduse kultuurilooseltsi 16. sünnipäeva puhul mahukat piltidega lugu lehte saada («hökhömm, olen valmis intervjuudeks»), vaid on näiteks Nicky Manic Street Preachersist.

 Kes ju teadagi esinevad 6. juulil Tallinnas üritusel, mille kohta karskemates peredes öeldakse: «Nüüd võtame lapsed ritta ja hakkame minema sinna Õllesummerile Manic Street Preachersit vaatama.»

Tore, et nad nüüd tulevad, kuigi bändi suurim pidutseja pärast kadunud Richey Edwardsit bassimees ja kõnemees Nicky Wire (43) on juba kaks aastat täiskaine ja isegi piiska õlut ei joo.

Manics, jah, Manics. Väike vihane ilus Walesi bänd. Filmireklaame imiteerides: kolm meest! (algul oli neli!) 21 aastat! 10 albumit! Lugematult hitte: enamik neist ilmusid mullusel singlikogumikul «National Treasures». Nad on tõesti briti rahvuslik aare, ning albumid «Generation Terrorists» (1992), «The Holy Bible» (1994), «Everything Must Go» (1996), «This Is My Truth Tell Me Yours» (1998) on rokiajaloo klassikaks saanud.

Vanas vaimus on ka määnikute-väänikute uuemad plaadid «Journal for Plague Lovers» (2009) ja «Postcards from a Young Man» (2010), kandes dekadentlikku romantikat ja pungivaimu. Eesti kontsert toimub aga Manicsi hõreda tegutsemise perioodil, mil kodumaal ei esineta, ja plaadi osas tahetakse järgmine kord tulla välja millegagi, mis kõlab uutmoodi.

Postimees kultuur, Valner.

Hei, ma olen Nicky Wire.

Ääretult meeldiv. Teeme siis mõned küsimused-vastused. Kas te muide teate, mida tähendab inglise keeles Õllesummer? See on midagi nagu Beer Buzzer või Beer Hummer. Õlu, sumin ja muusika. Kuidas meeldib?

Kahjuks ma ei saa enam alkoholi juua. Ma jätsin maha kaks aastat tagasi. Aga kõlab nagu õige festival ju?

Sa oled täiesti karske?

Jaa, ma ei oleks seda soovinud, aga mu maks on läbi. Vrakk. Aga ma olen kindel, et ma siiski naudin Eestis käiku. Pole hullu.

Festivalidest rääkides, mind üllatas teie kodulehekülge vaadates, et meie Õllesummer ongi teie ainus suvine festival.

Jaa, mõtlesime, et teeme väikese vahe, kuna just tulime Jaapanist. Ja aasta algul oli Euroopa-tuur. Suvel ei taha liiga palju ette võtta.

Eesti valisime sellepärast, et tundus põnev koht, kus pole enne käinud. Aga läheme siiski ka Lõuna-Koreasse. Mõnikord need festivalid ei paku enam midagi.

Olete tüdinud festivalide karussellist?

Need võivad ju mõnikord päris ägedad olla, aga jah, lükkasime seekord mitmed pakkumised tagasi.

Mis on suvel plaanis?

Minna stuudiosse ja kirjutada muusikat. Aga olla ka perega, teha pereasju.

Kuskilt nagu lugesin, oli see Uncut, Mojo või Q, et Manics ei plaani uut albumit – vähemalt mõnda aega. Ja et üldse tõmbate koomale. Pole tõsi?

See on tõsi – mingis mõttes. Meil on vaja tõsiselt tööd teha, enne kui millegi uuega lagedale tulla. Sest meie seni viimane album «Postcards from a Young Man» tähistas ühe kindla perioodi lõppu meie karjääris. Me mõtlesime ka, et mõned aastad ei esine enam Suurbritannias. Me ei lähe stuudiosse kindla plaaniga, vaid kuulame plaate, püüame loominguliselt mõelda ... Tahame olla kolmekesi koos ja mõelda midagi uut välja.

Viimased viis aastat olete olnud ka ülimalt produktiivsed, nii et ega ei maksagi teilt kogu aeg midagi nõuda. Muide, mida kuulate seal stuudios?

Varajane Simple Minds, Neu!, Kraftwerk, vanemat värki. Kus on analoogsünti. Inspiratsiooni jaoks.

Võib-olla kahe aasta pärast ilmub meie uus album. Läheme nii-öelda tagasi kooli. Õpime erinevaid uusi asju. Õpime pilli mängima. Oleme alati laule kitarriga loonud, nüüd proovime elektroonilist riistvara kasutada. Tahame sämplerid appi võtta. Me ei taha oma vanasse stiili kinni jääda.

Bänditegemine ei peaks saama tüütuks kohustuseks, mõnikord on vaja sellest natuke välja hüpata, sest nagu sa ütlesid, alates albumist «Send Away the Tigers» oleme olnud meeletult produktiivsed.

Miks alati sina intervjuusid annad? Mitte näiteks solist James [Dean Bradfield]?

James on rohkem muusika peal, mina pillun manifeste ja loosungeid, ning igaüks on oma töö üle õnnelik. Sellepärast olemegi nii kauaks kokku jäänud. Ja mis puutub Briti pressi, siis seal on vaja tabloide toita. (Naerab).

Sa oled üpris sõnakas, julge väljaütlemisega. Kas on midagi kahetseda ka?

Oo jaa, paljugi. Mõned minu intervjuud on olnud puhas jamps.

Oled materdanud ka uusi bände ja muusikatööstust.

Kui ma olin noor, siis ma tahtsin olla Sid Vicious, tahtsin kuuluda bändi. Praeguste uute bändide hulgas pole eriti selliseid, millesse tahaksin ise kuuluda, kui ma oleksin noor.

The Vaccines on tore bänd, aga see ei ole bänd, mille liige olemisest ma unistaksin teismelise poisina. Võib-olla The Libertines oli selline.

Üldiselt igaüks tahab olla edukas. Tahetakse osaleda reklaamides ja nii edasi. Minu arust pead sa mõnikord olema ebapopulaarne, et teha oma asja. See võib kõlada vanamoelisena, aga tuleme teistsugusest kultuurist kui tänased uued bändid.

Mida sa arvad plaatide ostmisest?

Ma isiklikult armastan plaate osta. Alati on head muusikat, mida tasub osta plaadina.

Arvan sama. Mis ootustega tuled Tallinna?

Olen kuulnud, et Tallinn on absoluutselt lummavalt ilus linn, olen näinud seda ka telerist.

Mida esitate siinsel kontserdil?

Mõni laul tuleb igalt meie albumilt. Kõlavad ka suurimad hitid. Sellest tuleb Manicsite ajalootund. Arvestades seda, et me pole Eestis varem käinud, me ei tea täpselt, mida oodata, siis ma arvan, et see on kõige õigem lähenemine.

Inimesed teavad teid küll.

Seda on hea kuulda. Ilmselt tuleme ka mõned päevad enne laivi kohale, tuiame ringi, joome kohvi. Otsime, kus saab kohalikke delikatesse.

Millal Wales saab jalgpalli suurturniirile?

(Naerab.) Ma tõesti loodan, et ma saan seda oma eluajal näha. Ma olen tohutu spordifänn, eriti jalgpallifänn. Näha Walesi kas või ühel suurturniiril teeks mu üliõnnelikuks. Ma olen kindel, et sa tunned eestlasena sama, väikeste maade esindajad, nagu me oleme.

No me olime peaaegu seal, aga ei saanud üle Iirimaast.

Ma tean, ma vaatasin telekast! Kõik läks teil valesti. Minu südant murdis see, et Šotimaa ei saanud play-off’i.

(Rääkisime jalgpallist veel mõnda aega, aga ma säästan teid sellest. V. V.)

Kontsert

Manic Street Preachers
6. juuli
Õllesummer