/nginx/o/2012/06/28/1187582t1head7.jpg)
Fossiilide uurimine näitas, et inimeste varased eellased toitusid muu hulgas ka puidusäsist, puukoorest ja lehtedest.
Inimeste varased eellased sõid puidusäsi mahla ja suhkru pärast?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksamaa Max Plancki instituudi teadlased uurisid kaks miljonit aastat tagasi elanud Australopithecus sediba hambaid, mis paljastasid, et nende menüüs olid mitmesugused metsamarjad ja –taimed, kirjutab BBC.
Australopithecus sediba jäänused leiti 2008. aastal Lõuna-Aafrikast.
Nüüdses uuringus keskenduti sellesse liiki kuulunud kahe esindaja hammaste uuringule. Uuriti hammaste kulumist, süsinikisotoope ning taimejäänuseid sisaldavat hambakivi.
Uuring paljastas, et ahvisarnane Australopithecus sediba sõi puu- ja põõsa lehti, marju, mitmesuguseid metsataimi ning ka puitu.
«Meie uuring oli esimene, kus mitme erineva uurimismeetodi kombineerimisel rekonstrueeriti pilt, milline oli selle iidse liigi esindajate menüü. Saime andmed, mis erinesid teiste hominiidide kohta varem saadud infost,» sõnas uuringu juht Amanda Henry.
Ta lisas, et erinevate hominiidiliikide menüü on erinev.
Enne Homo erectus`t elanud hominiidide toitumine sõltus keskkonnast, kus nad elasid. Nad igaüks elasid oma ökoloogilises nišis. Homo erectus lahkus Aafrikast ning asus elama väga erinevatele aladele. Selle liigi esindajad kohastusid erinevate keskkondadega.
Henry sõnul kõndis Australopithecus sediba kahel jalal ning osa ajast võis ta veeta ka puudel ronides.
«Tegemist oli üsna primitiivse liigiga, nende aju oli väike. Selle liigi esindajad olid lühikest kasvu ja võrdlemisi pikkade esijäsemetega, samas aga kindlasti nüüdisinimese kauged eellased,» selgitas Henry.
Londoni loodusmuuseumi paleontoloogi Louise Humphrey sõnul on teadlased pikka aega olnud erineval seisukohal selle suhtes, kas Australopithecus sediba saab ikka paigutada inimese esivanemate hulka.
«Nad sõid puitu. Varem ei ole ühegi inimeste kaugete eellaste puhul seda täheldatud. Võib oletada, et kui toitu oli külluses, siis söödi marju, noori võrseid aj lehti, kuid kui toitu nappis, siis hakkasid sööma puitu,» selgitas Humphrey.
Ta lisas, et puidusäsi ja puidu söömise põhjuseks võis olla ka asjaolu, et see sisaldas mahla ja looduslikku suhkrut.
«Ka tänapäeval süüakse puusäsi. Need varased olendid ei pruukinud süüa puukoort, mis on hammaste jaoks üsna kõva, vaid puusäsi, mis on märgatavalt pehmem. Selles sisaldub ka mahla. Kui mõelda vahtrasiirupile, siis saab tõmmata võrdusmärgi. Vahtras sisalduv substants on magus ja maitsev,» nentis uurija.