Empire Of The Sun “Walking On A Dream”

Empire Of The Sun “Walking On A Dream”. Foto: Plaadi esikaas

Nuh, nii lahe bänd, et tahaks hakata kohe loba ajama, aga ei saa mööda faktidest. See on ikkagi ajaleht.

Empire Of The Sun on BBC listis "Sound Of 2009" neljas. Esikolmik: Little Boots, White Lies, Florence & The Machine.

Empire Of The Suni põhihitti "Walking On The Sun" on bändi MySpace'is kuulatud kuus ja pool miljonit korda.

Oluline ja populaarne bänd koosneb Luke Steele'ist (indipopiansambli The Sleepy Jackson ninamees muidu olnud) ja Nick Littlemore'ist (tantsuduost Pnau). Nad on Austraaliast, sisse võetud JG Ballardi raamatutest (bändi nimi on Ballardi romaani pealkirja järgi, samas kui näiteks indirokibänd Klaxons võttis oma esimese albumi nime "Myths Of Near Future" sama Ballardi jutukogu järgi - ja muideks Steven Spielberg on teinud 1987. aastal ka filmi "Empire Of The Sun", kus pääosi mängisivad John Malkovich ja nooruke Christian Bale).

Empire Of The Suni kutid näevad välja, nagu arvutis oleks kokku pandud Adam Ant, paabulind ja kauge planeedi keisrid laste ulmefilmist.

Kihvt. Jõuame muusika juurde. Perfektne dream-pop. Head laadi perfektne popp peab olema perversne. Selles peab olema midagi väärastunut, haiget, muidu see ei halvaks me meeli ega jääks meelde.

Tänu Steele'i mesimagusale pesukaruvokaalile ja tüüpide pitspehmele sündisaundile (enam magusamaks minna ei saa) on perverssusefaktor täidetud. Neil on ka haaravad meloodiad: hästi lihtsad, aga meeldejäävad.

Ikka veel on õhus hõljumas labaseid, ent geniaalseid ja seeläbi peeneid, hõrke popviisikesi, seda tõestasid eelmisel aastal juba massiivselt MGMT ja natuke tähelepandamatumalt Of Montreal.

Empire Of The Suni rütmid on mahe diskotiksumine. Aga kajade ja rõhkude ja saundidega (bassiheli sees on nii nõelteravaid kui padipehmeid elemente, see on rikkalik, mahlane bass) on see tehtud vastupandamatuks. Tõepoolest, kontrollitud nii lebades kui pidudel.

Sellegipoolest, rütmidega võinuks rohkem varieerida. Küsigu Dave Grohli või The Bugi või Kode9 käest: maailmas on igasugu vingeid variante biite ritta põksuma seada, võta lihtsalt ja nipsuta näppe või laksuta lõugadega ja hakkab tulema. Empire'i mehed aga püsivad hetkel moodsas rütmikas: funky disco aelemine freaky electro garneeringus.

Seda kasutasid eelmisel aastal nii Neon Neon kui Sam Sparro, otsustage ise, kellel tuleb paremini välja.

Empire Of The Sun on MGMTi lihtsustatud järglane: allikad on samad. MGMT esitab 70ndate FM-poppi psühhedeelses variandis, 90ndate kõige MOR-imat helikeelt futuristlikus võtmes jm. Lühidalt on see meinstriimpopp nihkega tõlgenduses, sada korda noortepärasem ja särtsakam kui päevaraadiopopp iial olnud.

Empire't (kus sünt, sääl 80ndad, ütleb nobe kriitik) võiks kõrvutada Scissor Sistersiga. Õnneks on Empire olemuselt siiski pigem Bee Geesi vaimus grupp kui scissorslik lihtsustatud lähenemine diskorütmidega keskteepopile. Sest mitmed asjad on Empire'il viimase vindi peal: piinlikult täpselt viimistletud produktsioon, millega manipuleeritakse kuulaja emotsioone. Mingi imelik järelmaik jääb.

Ja kui seda nimetatakse psühhedeelseks popiks, siis, jah, mõju poolest võib-olla, vahendite poolest on see anti-psühhedeelia. Psühhedeelia kui hinge manifest, vahetud signaalid teadvuse avardamisest.

Kui me kuulame Syd Barrettit, on aru saada, et ta on unustanud enda, ümbruse ja müütilised plaadikuulajad. Kui me kuulame Empire Of The Suni, siis iga murdosasekund on need mehed teadlikud minust, sinust ja endast, ja igast helikübemest, millega nad maailma ette tulevad. See on hallutsinatsiooni simulatsioon, aga mõnusalt kergekaaluline popp-psühhoos võib ikkagi tekkida, kui te just ise sõrgu vastu ei aja. See on kõigest mäng.