Kuidas Lihavõttesaare kujusid liigutati?

Lihavõttesaare moai kujud Foto: SCANPIX

Vaikses ookeanis asuv Lihavõttesaar on kuulus oma ebatavaliste suurte kujude, vulkaanilisest kivimist basaldist moai`de poolest, mis paistavad isegi kaugele merele.

Teadlastele on Lihavõttesaare müsteerium juba pikka aega huvi pakkunud – kuidas sealne ühiskond ökosüsteemi ja selle läbi ka iseenda hävitas, edastab Daily Mail.

Lihavõttesaare elanikud on Polüneesia päritolu ning nad jõudsid saarele umbes 800. aastatel pKr, olles enne seilanud tuhandeid meremiile.

Selle kultuuri esindajad hakkasid valmistama suuri kujusid, mille kõrgus ulatub 1,2 – 10 meetrini.

Uurijad on juba pikka aega pead murdnud, kuidas kivimurrust välja raiutud kujud oma asukohtadesse toimetati, sest siis ei olnud abiks tänapäevast tehnoloogiat.

Osa neist kujudest olid väga rasked, kaaludes umbes 80 tonni.

Väljaanne National Geographic tegi katse uurimaks, kuidas moai`sid liigutati.

Oletati, et kujude liigutamisel olid abiks köied ja puitrullikud.

«Eksperdid võivad arvata, mida tahavad. Meie legendid räägivad, et kujud «kõndisid» kohale,» sõnas Lihavõttesaare päriselanike hulka kuuluv Suri Tuki.

Uurijate sõnul võib kohalikel õigus olla. Moai´de kuju on selline, et võimaldas vertikaalasendis transportimisel tasakaalu säilitada.

Teadlased tegid moai kujude vertikaalse liigutamise katse. 18 inimestest koosnenud meeskond liigutas kujusid edasi-tagasi, küljelt-küljele kõigutades ning see osutus efektiivseks.

Kujudekatseks tehti paari kuju täpne koopia ning katse toimus USAs Hawaiil.

Uurijad siiski rõhutasid, et nende katse ei kinnita veel, et kujusid just sellisel viisil liigutati. Samas aga sobib see Lihavõttesaare legendides olevate «kõndivate» kujudega.

Ka võivad kõndimisteooriat kinnitada Lihavõttesaare tee äärsetest leitud kivimid, mis eraldusid kujust selle kõigutamisel.

USA California ülikooli teadlase Jo Anne Van Tilburgi arvates vedasid Lihavõttesaare elanikud suured moai kujud kohale maha võetud puudest tehtud rullikute abil. Selleks oli vaja aga väga palju inimesi, palju puitu ning organiseeritud koostööd.

Eurooplased saabusid Lihavõttesaarele 18. sajandil leides eest kummalised kujud. Kohalikud ei valmistanud neid kujusid juba ammu ning selle tõttu ei saadud ka teada, kuidas need oma asupaikadesse jõudsid.

Uurijate tähelepanu köitis fakt, et Lihavõttesaarel on väga vähe puid. Uus-Meremaa biogeograaf John Flenley järeldas järve põhjast leitud õietolmu alusel, et kunagi olid Lihavõttesaarel palmipuude metsad.

Kuid pärast polüneeslaste saabumist metsad kadusid ning tekkisid laialdased rohualad.

2005. aastal avaldatud raamatus spekuleeritakse, et Lihavõttesaare elanikud tegid looduskeskkonda hävitades enda teadmata ka genotsiidi.

Lihavõttesaare keskkond oli väga habras, kuna pärast puude maharaiumist muutus pinnas väheviljakaks ning saare ümber puhuvad tuuled kandsid mulda minema. Maharaiumine oli nii massiline, et mets ei jõudnud taastuda. Kuna puit muutus defitsiitseks ei saanud saareelanikud enam kalale minekuks kanuusid ehitada ning pidid hakkama toituma merelindudest.

Maapinna erosiooni tõttu ei saadud kasvatada toiduks vajalikke taimi. Enne eurooplaste saabumist toimus Lihavõttesaarel kodusõda ning lõpuks langeti kannibalismini.

Ressursside ületarbimine käivitas isoleeritud tsivilisatsiooni kokkuvarisemise. Samuti mängisid rolli hõimude vahelised arveteklaarimised.

Lihavõttesaare kujud viitavad seal aset leidnud tragöödiale.