Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/28/141479t1h1c11.jpg)
Paar aastat tagasi märkasid Valter Parve kolleegid Tartu ülikooli Pärnu kolledžist, kuidas vahepeal pikka aega mureliku ja endassetõmbununa ringi käinud mees äkki nagu teiseks inimeseks muutus. Põhjus selgus peagi: Parvet aastaid piinanud vähk oli taganenud.
Parvel (61) diagnoositi põievähk juba kümme aastat tagasi. "Seda diagnoosi ei võta sinult keegi maha, see jääb," ütleb mees. Praegugi käib ta neli korda aastas kontrollis ja saab regulaarselt keemiaravi. Viimane kontroll oligi äsja. "Arst ütles, et olen puhas," saab Parve rõõmuga öelda.
Kolleeg pani tegutsema
Pärnus ravis Parvet uroloog Peeter Tulmin, kes talle kaks operatsiooni tegi. Esimene lõikus oli kohe pärast haiguse avastamist, teine paari kuu pärast. "Pärast seda oli mõni aasta täiesti rahu majas," räägib Parve. Siis aga tuli ägenemine.
Parve oli selleks ajaks vahetanud arsti, seda aga põhjusel, et teist korda abiellunud mehe abikaasa elab ja töötab Tallinnas. "Tahtsin haiglasse sattudes olla apelsinitoojale lähemal," põhjendab ta.
Tallinnas sai Parve arstiks dr Leonhard Kukk. Olukord oli kolme aasta eest päris hull, neljaastmelise skaala järgi oli vähk arenenud juba kolmandasse staadiumi ja võtnud üsna agressiivse vormi. Põhjus võis olla selles, et oma tohtriga konsulteerimata läks Parve ühe eraarsti jutule, kes soovitas üldtugevdavaid tablette. Enim võisid need sobida just vähirakkudele.
Siis, kolme aasta eest, tegigi raviarst otsuse, et ravile allumatu haige elund tuleb välja lõigata, sest muudmoodi vähki enam pidurdada ei õnnestu. Ettekujutus tulevasest elust proteesiga mõjus Parvele üsna masendavalt.
"Kirurg küll lohutas, et Eestis on neid operatsioone tehtud ligi viissada ning inimesed elavad ja tulevad toime, kuid see ei teinud mind rõõmsamaks. Eks see vist paistis mu näost ka välja," meenutab Parve.
Nii juhtuski, et ühel reedel, kui planeeritud operatsioonini jäi viis päeva - lõikus oli määratud kolmapäevale -, tuli kolleeg Heli Tooman Parve mureliku oleku põhjust küsima. Seni polnud mees oma haigusest kolleegidele rääkinud.
Tooman teadis naist, kes oli oma rinnavähiga saanud abi sensitiiviks peetavalt Viktorilt. Kohe saadi Viktori telefon, mees juhtus õnneks Eestis olema ja juba esmaspäeval oli Parve tema juures.
Kinnine ruum ja viibimine mägedes
Viktor soovitas operatsiooniga oodata ja enne paari asja proovida. "Müts maha minu kirurgi ees, kes aktsepteeris mu soovi lõikusega oodata," ütleb Parve. "Ja tõepoolest: mõne kuu möödudes oli vajadus operatsiooniks kadunud."
Viktor vestles Parvega tol korral umbes pool tundi, ise samal ajal mingeid skeeme ja protsente joonistades. Ja arvas siis, et ta võiks proovida aidata, kui Parve riskeerib lõikuse aja edasilükkamisega.
Viktor tegi Parvega mitmesuguseid toiminguid, sealhulgas soovitas jätta vähirakud hapnikunälga. Parve teab, et see ei kõla kokku tavameditsiini arusaamadega ega ole väga usutav, ometi sõitis ta Viktori soovitusel kolmeks nädalaks Slovakkiasse mägedesse, nii kõrgele kui võimalik.
Niisamuti pani Viktor Parve kümneks päevaks suletud ruumi. Selle aja jooksul ei tohtinud ta kellegagi kohtuda ega uksi-aknaid avada. Toit ja vesi olid varutud.
"Väidetavalt ta depolariseeris väljad selles ruumis," märgib Parve. Ja lisab, et ta saab väga hästi aru, kui naljakalt see kõlab. Ise matemaatika- ja füüsikaõpetaja, pole ta mitte mingisugust "sellist usku". "Aga kui surm silme ees, hakkad neile asjadele teisiti mõtlema ja haarad kinni pisimastki lootusekiirest," tõdeb ta.
Pärast eelmainitud tegevusi läks Parve dr Adik Levini juurde, et saada endale sobiv dieet. Seda on ta nüüd kaks aastat päris täpselt järginud.
Selle dieedi filosoofia on väga lihtne: inimese immuunsussüsteem peaks tema organismi kaitsma, mitte tegelema kojamehetööga ja väljastama seedimata toiduaineid. Niisiis on tark mitte süüa seda, mida organism ei kannata.
Neid toiduaineid, mida Parve süüa ei tohi, on mitukümmend, kõige raskem oli tal loobuda lehmapiimast ja selle toodetest. Kuid näiteks kitse- või lambapiim on lubatud.
Tänutundega mõtleb Parve nii oma arstidele Tulminile ja Kukele kui selgeltnägija Viktorile, aga ka tollal kolledžis õppejõuna töötanud Üllas Tanklerile, kes tema eest palvetas. Ta ei tea, mis või kes täpselt vähi taganema sundis, tõenäoliselt oli see mitme teguri koosmõju. Väga tähtis oli kolleegide ja lähedaste toetus. Parve tõdeb sedagi, et haiguse ägenemiseks tuleb praegugi valmis olla, miski pole välistatud.
Positiivset mõtlemist peab Parve väga tähtsaks. Usk oma raviarstisse on samuti tähtis. Möödunud suvel oli tuntud ärimees ja poliitik Robert Lepikson väga kriitiline Eesti tervishoiu suhtes. Parve sellega ei ühine: kuue operatsiooni ja hilisema keemiaravi kogemuse põhjal ütleb ta, et meie ravi tasemele pole midagi ette heita, ka on suhtumine haigesse olnud tähelepanelik ja professionaalne.
Lõpetuseks
Sellel lool pole äsjase "Pealtnägija" saatega muud seost kui see, et mõlemas on juttu imearst Viktor Tõnissoost. Intervjuu Parvega oli plaanis juba möödunud aasta suve lõpul, siis lükkus see edasi Parve kandideerimise tõttu linnavolikokku - isikutest valimisnimekirjas ei tohtinud kirjutada.
Vahepeal läks teema meelest, enne jõule aga meenus taas.
Intervjuu sai linti enne "Pealtnägijat". Hiljem, saadet vaadanuna, ütles Parve, et igaühele ei pruugi Viktori meetodid sobida, nii on paljude muudegi ravidega, kõik on väga individuaalne.
Parve toob Viktori puhul esile veel sellegi tema soovituse, et elada ei maksa rabeldes ja tuuleveskitega võideldes, selle asemel tuleks rõõmu tunda igast päevast ja suhtest. "Elama peaks nii, et su ümber oleksid inimesed, kes küsiksid: kas sul on mure?"
Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 23. detsembril 2006. aastal.