Puudega inimesed kogevad mõistmatust ja ükskõiksust

Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Liitpuudega kaheksa-aastase Ketly kaldtee Pärnus Oja 35 maja ees on ajanud ärevusse väga paljud inimesed ja nende kommentaarid kajastavad tüüpilisi inimestevahelisi suhteid.

Kohe pärast artikli "Elanikud nõuavad puudega lapse kaldtee kõrvaldamist" ilmumist Pärnu Postimehes helistas noor mees.

Võiksin olemata olla

"Olen liiklusõnnetuse ohver ja üle 15 aasta olnud ratastoolis. Selline suhtumine, nagu Ketlyle osaks sai, ei hämmasta mind üldse. Kes on vähegi teistsugune, sellesse suhtub teine eestlane kui kaltsu, kes võiks pigem olemata olla," lausus mees murduval häälel.

Mees kõneles, et otse näkku ei julgevat keegi midagi öelda. Aitab pilkude lugemisestki. Ta juhtus kord oma korterisse kuulma, kuidas trepikojas arutlesid kaks sama maja elanikku.

"No ma ei tea, miks ei võiks sellised inimesed eraldi elada. Majades, mis nende jaoks ehitatud. Vana isa käib iga päev siin ja toob söögi. Välja pääseb vaid siis, kui sõbrad mitmekesi tulevad ja ratastooliga alla viivad," rääkis üks.

"Mõttetu elu!" langetas teine otsuse.

Mehe hääl teispool toru murdus: "Miks arvatakse minu elu mõttetum olevat kui teiste oma? Muide, üks minu elu üle otsustajaist on ise pidevalt purjus, kakerdab trepikojas ja kraabib võõraste uste taga - ei leia oma kodu üles. Tema elul on suur mõte - juua."

Telefonijutu lõpetuseks palus ta Ketly vanaemale edasi öelda, et tüdrukul on vedanud: ta elab esimesel korrusel.

Kui tüdruk elaks teisel nagu tema ja veel kitsaste treppidega majas, polekski muud moodust õue pääseda, kui sõbrad võtavad toolil ratastest ja viivad maja ette murule. Teisiti teda aidata ei saaks.

"Inimesed on uskumatult kitsarinnalised. Nad ei tea kaldteede ehitamisest, neile kehtestatud normidest, lubatud kaldenurkadest ja maksumusest mitte midagi, aga teevad muudkui ettepanekuid. Muide, minu trepikojas ei ole ükski elanik veel mu tooli puudutanud ja appi tõtanud, kui sõbrad tassivad. Niisugused on inimesed. Ainult üks vanem naine, kes käis kellelgi külas, uudistas: "Pojake, mis sinuga juhtus?"

Inimene õpib oma hädast

Naine ütles, et eesnimi on tal Aili. Oma kogemustest julgeb ta kinnitada, et inimene ei õpi teise õnnetusest, küll aga enda omast. Tal olnud kord hea sõbranna, kellest kaugenes pärast kukkumist.

Nüüd liigub ta karkudega ja hea veel, et ei pea ratastoolis olema. Sõbrannaga läksid suhted sassi seepärast, et sõbranna peigmehed muudkui pärisid: "Kes see Kark sul kogu aeg kõrval on?"

"Mind ei solvanud niivõrd poiste küsimus, kui sõbranna naer, mis sellele järgnes. Hakkasin ise eemale hoidma. Möödus viis aastat ja ühel päeval võtsin postkastist tuttava käekirjaga kirja. Süda hakkas taguma - sõbrants! Kiri teatas, et ta tuleb külla. See oli uskumatu, kui ust avades nägin teda seismas karkudega - just samamoodi kui ma ise uksekünnisel. Ta nuttis, palus mult vabandust. Ma ei unusta iial hääletooni ja sõnu, mis lahkumisel kõlasid: "Ma usun sada protsenti, et saatus teeb sulle tagasi halva, mis ise teistele teed.""

Aili palus lehes toonitada: jätkugu kõigil abivalmidust, sallivust, mõistmist. Seda aasta läbi, mitte ainult jõulude eel. Aili kiitis Pärnu linnavalitsust, kes ühele liitpuudega lapsele kaldtee tegi. "Ilus liigutus."

Pärnumaa puuetega inimeste koja juhataja Toomas Mihkelson tõi oma kogetust näite. Ta läks aastaid tagasi konverentsi korraldama ja võttis kaasa nii-öelda terve inimese. Tema ise veeres kõrval ratastoolis. Ja siis olevat kõnetatud vaid seda tervet inimest, teda polevat nagu olemaski olnud.

"Vene ajal oli üks juhtum veel, kui taksojuht keeldus mind sõidutamast. Aga olen kuulnud teiste kohta: bussijuht on tõstnud lapsinvaliidi sõidukist metsa vahele ja Paide linnas otsiti üht ratastooliinimest kaubamajas järjekindlalt neli või viis korda läbi," rääkis Mihkelson.

Mis puudutab aga Ketly kaldteed, siis selle kohta mainis Mihkelson sama, mis noor mees telefonis: "Tüdrukul on vedanud, et ta elab esimesel korrusel. Nii saab kuidagi ikka liikumist korraldada. Tean ratastooliinimest, kes elab kolmandal korrusel. Tal ei ole mingit võimalust välja saada peale ühe: keegi tassib koos tooliga alla. See aeg alles tuleb, kui kerkivad majad, kus ka puudega inimeste liikumisvõimalusi on arvestatud, nii et nad kedagi ei sega. Võib ju rääkida liftidest ja majasisestest teedest, kuid Vene ajal ehitatud majadesse tavaliselt ei saagi neid paigaldada. Ajutised kaldteed on praegune väljapääs."

Ketly loole ilmunud vastukajasid peab Mihkelson õpetlikeks: "Las vaidlevad, avaldavad arvamusi. Las ütlevad, et meiesugused ei meeldi. Mulle võib-olla ei meeldi ka mõni tegelane, aga ma ei hakka teda ahistama. Kui kõige suurem vastane ükskord ise ratastoolis on, vaatab ta kindla peale kaldtee olemasolule hoopis teisiti kui praegu - mitte keegi ei taha olla oma kodus vangis päikese ja värske õhuta."