/nginx/o/2009/02/26/140916t1h34ab.jpg)
Kavalehel seisab pealkirja all “näidend noorte elust”. Just see ta ongi - näidend teismeliste igapäevastest tegevustest ning probleemidest kooli, sõprade ja armastusega. Vahest on need mured isegi üliargised?
Noortenäidend kulgeb teismeliste tempos
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlemata pakub näidend noortele kuhjaga samastumisvõimalusi, olles karm reaalsus iga põhikooliõpilase elust. Vahet pole, kas etendust vaatab kiusaja, kiusatav või kõrvalseisja, sest näidendis kajastuvad kõik sotsiaalsed rollid, mida teismelised täidavad või on sunnitud täitma. Siit tekibki probleem: ega näidend ole liiga kitsale eagrupile suunatud?
Peategelase Lenna (Eliis Vaiksaar) tegelaskuju mure jääb etenduse vältel arusaamatuks. Tundub, et kõikide kõrvaltegelaste probleemid on kaalukamad kui Lenna omad.
Vaiksaar teeb head tööd, tuues vaatajate ette pisut segaduses neiu, kes on jäänud kinni noorte ja täiskasvanute maailma vahele. Siiski ei kooru etenduse jooksul välja tema tõeline mure. Pole vastust küsimusele, miks ta otsustab astuda nii äärmusliku sammu, nagu seda on enda elu lõpetamine.
Alles Lenna lõpumonoloogis selgub asja tuum: pidev surve vanematelt ja ühiskonnalt, ootus, et ta peab olema alati parim, viib tüdruku viimase piirini.
Selgub, et Lenna mured olid palju sügavamad kui matemaatika proovieksamil läbikukkumine.
Selline teemakäsitlus pakub samastumisvõimalust laiemale publikule kui ainult põhikoolinoored. Kas see süþeeliin jäi etenduse vältel varjatuks ning selgines liiga hilja, jääb vaataja otsustada.
Kooliteater või noortestuudio?
Kooliteatrit ja professionaalse teatri kõrval tegutsevat noortestuudiot eristab üksteisest see, et stuudiol on rohkem võimalusi ning neile pannakse kõrgemaid ootusi.
“Oma elu superstaarid” kasutasid tehnilisi lahendusi maksimaalselt ning see tõi etendusse värskust ja sära, mida tegijad taotlesidki. Nii video, valgus kui muusika moodustasid ilusa terviku, mis ei hakanud lavaltoimuvat varjutama, vaid lõid etendusele täiusliku tausta.
Noored näitlejad on peaaegu kõik esimest aastat teatrimaailmas. Vaatamata mõnele stereotüüpsele rollilahendusele, tulid nad oma tööga hästi toime ning täitsid vaataja ootused. Jari Matsi mõjus pisut macholiku, kuid siiski tundliku poisi rollis väga ehtsalt. Esiletõstmist väärib Laura Koop, kes pani enda tegelasele kaasa tundma ning köitis lihtsuse ja siirusega.
Mõtlikumatele tegelaskujudele vastukaaluks mõjus särtsaka ja värskena Piia Puroneni Marilyn, kes andis nii oma kehakeele kui miimikaga mõista, et on laval 100 protsenti kohal. Siiski tekkis aeg-ajalt tunne, et näitlejatel on raskusi oma tegelasega samastumisel, seda tajusid nooremad vaatajadki.
Ehk on küsimus näitlejate ja tegelaskujude vanusevahes või hoopis selles, et käimas on esimesed etendused. Kahtlemata leidub kõigis näitlejates potentsiaali, mida nad juba praegu kas suuremal või vähemal määral realiseerivad.
Noortelt noortele
Näidend on sellepoolest ainulaadne, et on vahest kõige nüüdisaegsem tükk, mida Eesti teatrites mängitakse. Ühiskond areneb ülikiiresti ja kolm aastat tagasi noorteetendusena väljareklaamitu käiks nüüdseks juba lasteetenduse alla.
“Oma elu superstaarid” püsib suurepäraselt tempos tänapäeva teismeliste eluga. Kõrvaltegelaste kaudu toodi lavale mitu tänapäeval aktuaalset probleemi, mida varem pole eksisteerinud või millest pole julgetud rääkida. Näiteks Marilyni armastuslugu isa töökaaslasega, kes on temast poole vanem, on kurval kombel saamas reaalsuseks.
Vanusepiir on seoses noorte kiire arenguga hägustunud ning üha enam võib kuulda suhetest, kus partnerite vanusevahe naeruväärsena paistab.
Teismeiga on korraga kõige kohutavam ja kõige õnnelikum aeg. Noorte maailm on pidevas muutumises ja selleks, et mõista, sammu pidada ja aidata see periood üle elada, soovitan “Oma elu superstaare” vaadata nii noorel, lapsevanemal kui õpetajal.