/nginx/o/2012/04/05/1042672t1hb20b.jpg)
Tallinna vanglas istuv Nõia-Ints on hädas. Enda sõnul vajaks ta hädasti arstiabi, kuid seda talle kahjuks ei võimaldata.
Nõia-Intsu appihüüd: vajan vanglas hädasti arsti!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Käisin eile ringkonnakohtus ja otsusest saan teada peale jaanipäeva, 27. juunil,» pajatab ikka veel eeluurimisvanglas kükitav Nõia-Ints.
«Prokurör on ikka sama vihane, kui ennegi. Jääb loota vaid teiste kaasistujate normaalsesse suhtumisse.»
«Tööd mul teha ka ei lasta seni, kuni protsess pooleli. Raadiot ka pole... Aga õnneks on telekas ja lamp veel alles. Saab vähemalt Reporterit vaadata ja end maailma asjadega kursis hoida.»
«Lühidalt näeb minu päev välja selline:
Istume kambris kuuekesi. Ärkame kell 6. Siis pessu, väike hommikuvõimlemine ja kell 6:30 hommikusöök.
Kell 7 hakkasin kuulama Sky Plus`i, aga kuna raadiot enam pole, siis vahin lakke...
Seejärel tunnine jalutuskäik. Kell 12 on lõuna. Peale seda tunnine lõunauinak. Peale puhkepausi loen ajakirju, vanu lehti ja raamatuid.
Kell 16 hakkab trenn, mida saab teha üle päeva. Trenn toimub kambris ja sisaldab endas kätekõverdusi, kükke ja muid enda väljamõeldud harjutusi.
Kell 18 on õhtusöök. Kell 19 Reporteri vaatamine. Siis sarjade vaatamine. Peale seda pokker või male. Kell 22 on öörahu.»
«Minu päevarutiini on siiski viimastel nädalatel löönud segi raske haigus. Jubedad kõhuvalud. Palusin ka arstlikku läbivaatust, aga seda mulle ei võimaldata. Öeldakse lihtsalt, et ole vait ja ära targuta!»
«Tegelikult peaks nad võtma mult vereproovi ja kas või mingeid tablette andma. Meil juba üks kongikaaslane jäi siin pimedaks, kuna keegi ei reageerinud koheselt tema kaebustele.»
«Kui ma siit kunagi välja saan, võtan kohe ühendust Mihkel Rauaga ja räägin Eesti vanglate ja vangide tegelikust olukorrast suu puhtaks. Ilmselt tuleb ka raamat kirjutada. »
«See asutus peaks kurikaelu paremateks inimesteks kasvatama. Unistatakse, et vanglast lahkuv vang on hea ja lahke ning sobituks valutult ühiskonda.»
«Aga see, kuidas meisse suhtutakse ja meiega käitutakse vanglamüüride vahel, ei tee meist kunagi häid ja hoolivaid inimesi. Ärge mitte lootkegi!» on staarnõid veendunud.