Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Süütunnet on aastatega aina raskem endas kanda

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Andres G. Adamson

Saatuslik autoõnnetus, mis Terje (23) ja tema parima sõbraga juhtus ning mille elas üle ainult tema, toimus juba viis aastat tagasi, aga on naise mälus niisama selgelt talletunud, nagu oleks see olnud eile.

Siiani tunneb Terje, et tol saatuslikul õhtul teistmoodi käitudes võinuks kõik olemata olla.

Terje õppis tollal alles gümnaasiumi viimases klassis. Endast mõni aasta vanema Vladimiriga tutvusid nad juba põhikooli ajal ja said kohe headeks sõpradeks.

"Ta oli fantastiline inimene, rääkisime absoluutselt kõigest, mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Minu jaoks oli ta asendamatu inimene, kuid aastate jooksul ei juhtunud meie vahel midagi intiimset, jäime lõpuni sõpradeks," jutustas naine.

Emotsiooniline provotseerija

Talveõhtul, mis Terjet siiani unenägudes kummitab ja vahel keset päeva pisaraid valama paneb, olid nad noormehega sõbra sünnipäeval. Nagu sünnipäevadel ikka, võeti napsu. Võttis temagi. Vladimir oli kaine autojuht.

"Mäletan asju ainult osaliselt. Tean, et läksime tülli, aga mille pärast, ei tea. Mina olin hästi keevalise iseloomuga, kui tülitsesin, siis emotsionaalselt. Tema oli rahulik, ei öelnud kunagi ühtegi halba sõna vastu, mis ajas mind veel vihasemaks," meenutab Terje.

"Käisin siis mööda tube tal järel, karjusin ta peale, sikutasin varukast, et ta midagigi ütleks, provotseerisin. Ühel hetkel viskas tal ilmselt üle, ta läks koridori, võttis jaki ja hakkas minema. Küsisin, kuhu ta läheb, ja tema salvas vastu, et see pole minu asi. See oli ainukene kord, kui ta mu vastu häält tõstis."

Kange tüdrukuna ei saanud Terje lasta sõbral lihtsalt minema kõndida, joodud kokteilid olid ta veelgi impulsiivsemaks muutnud ja ta tormas poisile järele. Lühikeste käistega pluusis ja sokkide väel, hoolimata miinuskraadidest.

"Hüppasin viimasel hetkel autosse, kui ta juba ära hakkas sõitma. Ta ütles täiesti rahulikult, et astu välja. Mina keeldusin. Sõitsime linnast välja vaikides. Lõpuks küsis, miks ma niimoodi käitun ja teiste ees skandaale korraldan, tal olevat minu karjumise pärast häbi hakanud," räägib Terje.

Sõber läks, tema jäi

Need sõnad kütsid naise uuesti üles ja ta hakkas valjuhäälselt end õigustama. Tüli kasvas nii suureks, et ühel hetkel avastas Terje end sõbra käe küljes rippumas. "Olin hüsteerikas, et ta mulle tähelepanu ei pööra, hakkasin teda sikutama, tõukama, ise muudkui nuttes. Järgmisel hetkel aknast välja vaadates nägin meie ees pimeduses kaht eredat tuld. Sellele järgnes pikk mäluauk."

Järgmisena meenub Terjele see, kuidas ta haiglas ärkas. Kõik kohad valutasid, pea ja käed olid sidemetes, korralikult rääkida ei saanud. Eredad tuled, mida ta pimedas nägi, kuulusid suurele veoautole, millega nende Mercedes kokku põrkas. Terje sikutamise peale kaotas auto juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse otse suure kaubaveoki embusesse.

"Kõige kõvema hoobi oli saanud Vladimiri-poolne külg, haiglasse viies oli ta ülikriitilises seisukorras. Mina lendasin autost välja asfaldile," teab Terje teiste juttude põhjal rääkida. Koljuluumurru ja teiste vigastustega Terje võitles end tagasi elule, Vladimir suri järgmise päeva õhtul haiglas.

"Nii kui ma teada sain, mis juhtunud oli, tahtsin, et mind tema juurde viidaks. Tahtsin andeks paluda oma käitumise pärast, kuid mulle vastati vaid, et praegu ei tohi ma liikuda. Ei räägitud sõnagi sellest, kuidas temal on," valguvad naise silmi uuesti pisarad.

Tõe sai Terje teada alles kaks nädalat hiljem. "Tundsin, et ma ei taha enam elada. Milline sõber niimoodi käituks nagu mina?" jätab ta küsimuse õhku rippuma. Haiglast koju pääsenud, lasi ta end kohe viia sõbra hauale.

Pärast õnnetust ei ole Terje nõustunud kohtuma Vladimiri vanematega, sest ei suudaks neile otsa vaadata. Ta on käinud korduvalt psühholoogide juures, veetnud nädalaid psühhiaatriakliinikus, söönud purkide kaupa rahusteid, kuid mineviku varjud ei taha kaduda.

Aeg haavu ei paranda

"Pärast õnnetust ei istunud ma kaks aastat kordagi autosse, õudusunenägusid näen siiani. Kui kuulen mõnest õnnetusest, jookseb südamest alati valujoon läbi ja filmides kellegi surma nähes nutan end magama."

Vanast Terjest ei ole enam midagi järele jäänud. Ta pole enam kordagi tõstnud kellegi peale häält, on muutunud tunduvalt vaoshoitumaks ja pelgab luua uusi suhteid, sest lähedase inimese kaotust ta teist korda enam taluda ei suudaks. Ta ei taha haiget saada ja ise kellelegi haiget teha.

"Inimesed võiksid rohkem näha lähedasi enda kõrval, pöörata neile tähelepanu, öelda, kui väga neist hoolivad. Kunagi ei või teada, millal neid enam pole, ja ütlemata sõnad või tegemata teod jäävad alatiseks kummitama," paneb Terje teistele südamele.

Kuigi öeldakse, et aeg parandab haavad, ei usu Terje sellesse. Viie aastaga pole tal kergemaks läinud, pigem on iga päevaga aina raskem sellise koormaga elada.

Tagasi üles