Vanakesed naudivad eluloojangul mõisaelu

Halinga turvakodu. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Vanadekodu tekitab paljudele inimestele hirme ja eelarvamusi. Halinga turvakodus on nagu kodus ikka kurvemaid ja rõõmsamaid päevi.

MTÜ Halinga Turvakodu asub vanas kollaseks värvitud mõisahoones. Turvakodu on tegutsenud sellisel kujul kümme aastat, majas on nelikümmend kohta vanuritele ja puuetega inimestele. Asutuse teenuseid ostavad siinsete elanike lähedased ja omavalitsused, kes saadavad Halingasse omasteta inimesi.

Juhataja Mati Rosenstein ja maja perenaine Urve Lehispuu kutsuvad meid lahkesti sisse. Astume kitsukesse fuajeesse, kus ruumipuudusest hoolimata peetakse kontserte ja jumalateenistusi.

Taeva eeskoda on täis

Esimesel korrusel elavad põhiliselt need, keda jalad trepist üles teisele korrusele ei taha viia. Toakesed on puhtad ja korras, ratastega vooditest ja ratastoolidest uudistavad külalisi taadid ja memmed. Peaaegu igas toas on raadio ja televiisor, lubatud on isiklikud asjad. Euroremonditud köögist tuleb meeldiv boršilõhn ja taldrikud on juba lauale rivistatud. Terrassil istutakse lõunat oodates ja end sügispäikeses soojendades.

Toad on põhiliselt kahe-kolmekohalised, ühes ruumis on aga voodeid viis. Asemetel lamavad tekkide all linakahvatud naised, kõhnad käed padjal kokku pandud.

"Seda tuba hüütakse meil taeva eeskambriks," räägib juhataja poolihääli. "Nemad on juba väga haiged, sellest toast üldiselt omal jalal enam välja ei kõnnita."

Hooldaja lappab ühes voodis kärmesti linu kokku. "Pampersid on all, aga nad kipuvad neid ära sikutama," seletab Rosenstein. Kurvas toas käivat tihti kõbusamad turvakodu asukad sõpru vaatamas, juttu rääkimas ja neid toitmas.

"Inimesed, kes on harjunud eluaeg tööd tegema ja teiste eest hoolitsema, ei saa siingi istuda, käed rüpes," ütleb perenaine Urve. "See on ju nende kodu ja kodus leiab ikka midagi teha."

Töökaid elanikke on vanadekodus küllalt. Juhatajat nähes krapsab oma voodilt püsti Ilmar ja võtab valvelseisangu. "Keik korras?" pärib ta ärevalt. "Ikka korras," rahustab Rosenstein ja Ilmar istub pettunult voodile tagasi.

"Tema armastab meil kangesti muru niita," räägib Urve. "Möödunud suvi oli tema jaoks raske, sest põuaga hein ei kasvanud. Ilmar oli nii õnnetu, et midagi niita ei olnud, ja käis lausa kastekannuga muru kastmas!"

Õpetajad ja raamatupidajad

Teisel korrusel asuv seltsituba on heledatooniline, et vanakeste päevi eluvidevikus rõõmsamaks muuta, nagu juhataja seletab. Õhtul käib seltsitoas tihe tegevus: vaadatakse telerit, loetakse raamatuid ja ajalehti, mängitakse kaarte.

Jõulude ajal kiilub raamaturiiuli kõrvale ennast ansambel, jõuluvana pinnib salmi ja koridoris lüüakse tantsugi.

Meie juurde astub härra Uno ja kutsub oma tuba vaatama. "Too mulle kommi," palub ta Urvet. "Ma käisin tööl ja sain raha, nüüd võib kommi osta." Uno armastab nimelt kangesti liköörikomme "Prozit", nende karpe on tal toas lauale viis tükki ritta seatud.

Tööd teha Unole meeldib, mees käib maja ümber oksi ja prahti koristamas. Uno joonistab kätega õhku ruudu ja ristküliku. "Käin tööl, siis saan raadio ja teleka osta. Käin veel kümme aastat tööl ja saan oma kodu osta," teatab ta tähtsalt.

Proua Lyal särab nägu kaelas rippuva ehtega võidu. "Meil on siin kõik voh nii!" ajab ta pöidla püsti. "Süüa saame kolm korda päevas väga hästi, riided on seljas, telekat saab vaadata, lapsed käivad laulmas ja kõik. Ainult inimesed on meil haiged. Elu on inimeste tervise nahka pannud, kõik need liitudest sisse ja välja minemised."

Turvakodu asukad on väga erinevate elusaatuste ja ametitega. On endisi tippspetsialiste, raamatupidajaid ja õpetajaid, on neid, kes veetnud eelneva elu prügimäel või pargipinkidel magades. Erineva taustaga inimesed hoidvat juhataja sõnul siiski rohkem omaette suhtlusringidesse, tekivad oma sümpaatiad. Vahel kujunevad välja tõsisemad tunded ja noorpaar kolib ühte tuppa elama.

Rosenstein leiab, et nende maja on üsna hea rehabilitatsiooniasutus.

"Toodi meile Harjumaalt mees, omadega täiesti läbi, teki sees kanti tuppa voodisse," räägib Mati. "Meie naised toitsid ja toibutasid teda mitu kuud ja ta kosuski kenasti. Ilus tugev töömees oli, naised siin kõik õhkasid ta järele. Siis aga lõid mehel ürgsed instinktid välja, jõi ennast täis ja andis ühele külastajale lõuga. Pidime ta ära saatma "

Meelehead peab ka olema

Viisteist protsenti turvakodu asukate pensionist jääb neile taskurahaks, selle eest käiakse alevi poes kommi, suitsu ja muud meelehead ostmas. Ostetakse palgapäeva puhul kangematki, kuigi turvakodu eeskiri seda keelab.

"Kui mõni oma topka vaikselt ära teeb ja kedagi ei sega, siis me kurjad ei ole," ütleb juhataja. "Neil on ju paljudel rasked haigused ja puuded, üks pitsike tõstab neil mõnikord tuju. Sõidab ratastooliga mõne uljama tiiru, laulab oma laulud ära ja rahu majas."

Turvakodu töötajad arvavad, et enamik elanikke on oma eluga siin rahul ja tänulikud, et nende eest hoolitsetakse. Enamasti ei kanna nad vaenu omaste vastu, kes nad turvakodusse on saatnud. Piskust pensionist saadetakse lastele raha. Käib ka külalisi, mõnel rohkem, mõnel vähem. Perenaise sõnade järgi ei soovigi igaüks külalisi, sest endine elu tuleb meelde ja viib meelerahu tükiks ajaks.

Tung vanadekodudesse on juhataja väitel suur ja igal pool on järjekorrad. Päris omasteta vanakesi on vähe, mõni on oma lastega tülis või on teed lihtsalt lahku läinud. "Elu on muutunud, paljudel inimestel ei ole enam aega omaste eest hoolitseda," arvab Rosenstein. "See on kapitalistliku ühiskonna negatiivne pool, et inimesed on kibestunud ja sulguvad enesesse, perekonnad lagunevad."

Oma tahte vastaselt tuuakse Halingasse vaid dementseid haigeid, selge mõistusega inimesed tulevad juhataja ütlust mööda ise. Põgenenud pole turvakodust keegi, vahel olevat juhtunud, et mõni asukas läheb küla peale kõndima ega oska tagasi tulla. Kohalikud inimesed aga on teadlikud ja helistavad kohe, kui mõnda kahtlast kuju uitamas näevad.

Rosenstein jutustab tragikoomilise loo suurkolhoosi kunagisest pearaamatupidajast, kes tahtnud kangesti koju Piritale sõita. Linnavolikogus tähtsal kohal olev poeg ei arvanud sellest soovist midagi, proua aga nurus ning kippus tihti ise Tallinna poole samme seadma.

Juhatajal tuli äkki hea mõte: "Panin ta autosse, sõitsin külast välja ja tiirutasin poolteist tundi aleviku vahel edasi-tagasi. Küll proua imestas, et Pirital on nii palju muutunud, igal pool uued majad ja kauplused ... Pärast oli väga rahul."

Rahast ja halastusest

Elamise eest turvakodus tuleb omastel või omavalitsusel tasuda kuus 4500 krooni.

"Harjumaal on turvakodusid, kus kuutasu küünib 6000 kroonini, Tallinna rikkuritel olevat kombeks isegi kiidelda, kui kallitesse vanadekodudesse nende omaksed paigutatud on," imestab juhataja. "Ometi olen käinud ka sellistes kohtades, kus on kartserid "üleannetute" elanike karistamiseks ja kaklustele kutsutakse kumminuiadega politseinikud kohale!"

Töötajate brutopalk on turvakodus 5000 krooni ringis, lisanduvad öövalvete tasud. "Kaader meil väga ei voola, harva minnakse ära, harva laseme kedagi lahti," kiidab juhataja. "Need, kes on meile pidama jäänud, on kõik tõsised tööinimesed, sügav kummardus neile." Urve, kes võttis perenaise ameti üle oma emalt, lausub, et hingeta seda tööd siin teha ei saa.

Turvakodu nooruke õde Regyta Eriste räägib, et tema patsiendid on väga kaastundlikud ja küsivad alati, kas lapsed köhast lahti saanud või kurgid purki pandud. Tihti tulevad haiged Regyta juurde peavalurohtu küsima, kuid õde ajab nendega natuke lahkesti juttu, tuju tõuseb ja tabletti ei lähe enam vajagi.

"On ka neid, kes on kurvameelsed ja igatsevad oma kodu järele isegi siis, kui neil tuli seal külma ja nälga kannatada," ütleb Regyta. "Paljud ei näe ega kuule enam, nad on elust väsinud. Mõtlevad oma kodu ja nooruse peale ja hakkabki endast hale."

Urve ja Regyta kinnitavad, et enamasti kohanevad inimesed siinse eluga ja need, kes on optimistliku ellusuhtumisega, harjunud tegutsema ja teiste eest hoolt kandma, ei lange nii kergesti apaatiasse.