Vanuril on tark lubadustes kahelda

Peep Tarre. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Pärnumaa Audru valla sotsiaalnõunik Peep Tarre tõdeb: vana inimene ei peaks eluajal varanatukest viimseni lastele jagama. Sellel võivad olla kurvad tagajärjed.

Tarre on oma ametit pidanud üheksa aastat ja kümnes läheb. "Sotsiaaltööga on nii, et algul vaatad: oh, kui huvitav. Ongi huvitav, aga praktikas kujuneb välja nii, et rohkem tuleb tegelda probleemsete peredega. Kui eakatest rääkida - meil on valla 5360 elanikust 1005 pensionärid," selgitab Tarre.

Mis lahendust vajavatesse peretülidesse puutub, siis on suureks abiks valla väga head konstaablid, kelle eesotsas juhtivkonstaabel Harli Hansen.

Himu pensioni ja muu vara järele

Kurvad faktid Tarre jaoks ilmnevad tihti peres, kus isa või ema on vanaks jäänud ja lapsed neid enda juurde enam ei taha. Näiteks on poeg sattunud alkoholi küüsi ja elab ema pensionist. Võtab selle vägisi endale ja kinnitab emale, et too peab raha talle andma. Kui aga ema mõnisada krooni endale jätta üritab, ähvardab.

"Olen näinud vanu emasid, keda raha kättesaamiseks on ka pekstud - nägu ja silmaalused sinised. Üks ema oli 78aastane, poeg 40," meenutab Tarre. Praegu on sotsiaalnõunikul kaheksa mureperet, kus lapsed elavad vanemate pensionirahast. Mõnes kodus annab ema ise kohe raha ära, et ei tekiks tüli ega ütlemisi.

Nii mõnigi vanainimene nõustub lühinägelikult oma laste sooviga kirjutada maja tütre või poja nimele. Lapsed lubavad lahkelt hoolitseda vana ema või isa eest surmani, anda peavarju, riiet ja toitu.

Paraku "unustatakse" aja möödudes vanakesi soojendanud lubadus. Ja kui üks vanematest juhtub haigeks jääma, helistatakse sotsiaalnõunikule ja palutakse: haiglas teda enam hoida ei saa, äkki aitate vanakese hooldekodusse paigutada.

"Noored küsivad vallalt veel raha lisaks, sest vanuri pension ei kata hooldekodu kulusid. Meil on hooldekodu tasu 3500 krooni, linnas tuleb maksta aga üle 5000 krooni kuus. Halingas näiteks 4200," märgib Tarre.

Esimesena käik eaka inimese juurde

Sotsiaalnõunik, saanud teada probleemist, et ema või isa on kodus ülearused, läheb esmalt vestlema vanuritega, mida nood ise asjast arvavad. Kodudes selgub kogu tõde. Kurb on isegi neil kordadel, kui vanur tunnistab, et saab lastest aru ja mõistab, et ei mahu enam oma koju suure pere hulka ja on seetõttu nõus minema hooldekodusse. "Muud lahendust pole," resümeerivad nad alistunult. Vestlusest koorub, et maja on juba kirjutatud noorte nimele ja vanadel pole enam sõnaõigust.

Teine osa eakatest ei tahaks kuidagi oma kodust ära minna. Olukord on aga noortepoolse vägivalla tõttu majas nii hull, et nad ei kannata välja.

"Kõige süngem elu ongi vanuritel, kes peavad psühhoterrori all kannatama. Pealegi oma kätega tehtud majas, mis suhteliselt uus ja hea väljanägemisega ning isegi mugavustega. Siis tekib tõesti mõte, et vanainimest on rängalt petetud. Mõni ei lase vanurite juurde külalisi - äkki räägivad välja, kuidas nendega käitutakse," tõdeb Tarre.

Ära anna ära viimast

Sotsiaalnõunik toob näite. Tütar sai isalt majaosakud. Isa oli ehitanud kokku õe ja õemehega maja nii, et mõlemas tiivas sai elada. Nüüd olid nad juba aastates inimesed. Isal oli neli tütart, aga üks neist jäi koju elama ja abiellus siin. See tütar leidis oma mehega peagi, et vanainimesed on vaid tülinaks ees. Nad hakkasid vanadelt nõudma, et nood osaleksid oma järelejäänud rahanatukesega maja remondis.

"Vanureid külastades sai neile selgitatud, et juriidiliselt ongi õige, kui nad aitaksid, sest elavad majas. Samal ajal oli aimata, et vanuritelt võeti nagu viimast - maja oli juba käes, nüüd vajati remondiraha. Natuke nad noortele andsid, aga neil oli rohkem vaja ja psühhoterror vanemate suhtes kasvas. Külalisi neil käia ei tohtinud.

Siis sattus ema luumurruga haiglasse ja teda ei tahetudki enam koju tagasi. Et proua oli murdnud puusaluu, viidigi ta hooldushaiglasse. Mees jäi üksi ja ta tõsteti oma toast välja väiksemasse. Isa ei kannatanud enam kohtlemist välja, sest nõuti pidevalt: maksku maja remondiraha. Talle tehti selgeks, et kui ei maksa, pole tal tütre perelt midagi head oodata. Noored kinnitasid: see on nüüd meie maja!

Suhtlesin nende vanainimestega kolm aastat. Kõik nad lõpetasid hooldekodus. Ka isa sattus haiglasse. Veresoon lõhkes peas ja pere arvas: ta on nüüd ohtlik ja tuleb kiiresti hooldekodusse viia," meenutab Tarre.

Teine lugu on tädist, kes elas kenasti koos oma vennapojaga. Hakkasid jutud, et tädi peaks ikka oma majaosa vennapojale kinkima. Niipea kui vennapoeg maja kätte sai, polnud kenast kooselust enam jälgegi. Nüüd ei tohi tädi enam kuuris oma puid hoida, vennapoeg ei aidanud vanainimesel veetorusid parandada.

"Vald aitas lõpuks veetorud ära parandada. Tädi elab sama maja teises otsas, aga pinge on kahevahel. Vaatame, mis sellest edasi saab," arutleb Tarre.

Sotsiaalnõunikul on praegu külastada kaheksa sarnase probleemiga peret. Ühes näib mure murtud saavat ja lapselaps võtab vanaisa hooldada. Õnneks leidub ka häid lapsi, kes oma lähedast aidata soovivad. Sellised juhtumid teevad rõõmsaks. Need noored inimesed on mõistnud, et vanemad või vanavanemad töötasid palehigis ja pühendusid sellele, et lastel ja lastelastel kergem oleks.

Aastaid sotsiaaltööd teinud ja murelikke vanainimesi aidanud Tarrel on õpetussõnad öelda. Üha rohkem on ta veendunud, et vaatamata sellele, kui head on lapsed, õe- või vennalapsed, peaks eakas inimene endale varanduse näol mingigi tagatise jätma.

"Eluajal ei maksaks kogu oma vara lastele jagada-kinkida, saagu nad selle alles pärast omaniku surma. Varandus on karm asi, raha võib inimest tundmatuseni muuta," kinnitab Tarre.

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 9. septembril 2006. aastal.