Päev depressiooniosakonnas

Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku depressiooniosakond. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Ärevust ja stressi on kõigil, see on normaalne, käib elu juurde. Et väikese inimesena suuremaid sündmusi kontrollida ei suuda, on see osati paratamatus, kui depressiooni langed. Ja sellest tulenevalt psühhiaatrikliinikusse ravile lähed.

Pärnu depressiooniosakonnas on patsient keskmiselt 13-14 päeva. Mina olin seal teisipäeva.

Palat nr 1

Enne palatisse määramist uurivad sind tohter ja õde. Vajadusel tehakse vereproove ja antakse tilguti. Kirjutatakse välja igapäevane söök ja tutvustatakse lühidalt kolme voodiga tuba, kus enamiku oma ülejäänud ajast veedad. Minule määratakse palat number üks.

Tuba on helesinine. Avatud akna tagant paistavad hiiglaslik tammepuu ja taastusravikeskus Estonia. Päike joonistab põrandale mustreid. Asemed on tühjad, aga tekikortsudest võib järeldada, et ruumis on peale minu veel kaks asukat. Noormees ja vanem mees, ütleb õde Juta ja jätab mind omapäi. Viskan end aknapoolsele voodile pikali.

Raske ohe

Vaiksete lohisevate sammudega astub tuppa toakaaslane. Pikka kasvu, tõmmu ja tumedate silmaalustega noormees. Murekortsud on kui kartulivaod laubal. Vaikne ja müstiline. Langetab end voodile siruli.

Vaatame koos lakke. See on täis täppe. Et silme eest virvendama ei hakkaks, tuleb vahepeal mujale vaadata. Õuest kostub ehitusmeeste toksimist ja üks tuvi lendab iseloomuliku vidinaga mööda.

"Mida sa mõtled?" küsin, lootes tutvust teha.

Ta ei vasta. 10-20-30 sekundit vaikust. Ei kippu ega kõppu. Veel tükk vaikust ja siis laseb ta kõrvalvoodist lendu raske ohke. Tõuseb siis aeglaselt istuli ja sammub koridori.

Õues on ehitusmehed ketassae võtnud. Aknast möödub veel üks tuvi.

Õppejõud?

Keegi naine köhib raskelt, nagu midagi oleks kurgus. Õuest tuleb lõõtspillimängu. Venelasest ehitaja hüüab miskit. Ilmselt on tema nimi Sergei, sai leheveerule 21. juulil.

Õhus põristab vesilennuk. See on Cessna 185c Skywagon, roolis Pena Hara. Oli ajalehes 26. juulil. Depressiooniosakonna akna all tundub maailm väike.

Tuppa astub valgepäine härra. Hallide viigipükste ja triiksärgiga. Ninaesised prillid paneb öökapile. Ise istub mõttessevajunult toolile. Temagi näib murelik. Kui kohtaksin teda ülikoolis, arvaksin, et tegemist on õppejõuga.

Sulgen silmad ja tunnen, kuidas tuul varbaid jahutab.

Hästi säilinud

Aeg läheb kiirelt. Noormees on pärast tunniajalist äraolekut tagasi. Aeglaste sammudega uksest sisse astudes jälgib ta mind kuidagi teisiti. Istub oma voodiäärele ja vaatab mulle nõudva pilguga otsa.

"Aga mida sina mõtled?" küsib ta madala bassihäälega.

Ma ei tea, mida vastata. Tema otsekohesus ja läbitungiv pilk ajavad kohmetuma.

"No ma ei tea," puterdan vastu.

"No vot," ütleb ta teravalt. "Sama on minuga, seda ei saa öelda, mida mõtled."

Ta hoiab oma pruunide silmadega mind sihikul. "Kui vana sa oled?"

"Kui vana ma olen?" Tunnen end pisut rünnatuna. Kas peaks tegema talle äraarvamismängu? Pigem mitte. Ta on mängude jaoks liiga tõsine.

"Kakskümmend üks," vastan.

"Kakskümmend üks," võtab ta kokku. "Aga mina?"

Kakskümmend kaks? Väike habe on ees. Pakun kakskümmend viis.

"Nelikümmend üks," ütleb ta saatuslikult. Ma ei tea, kuidas reageerida.

"Hästi säilinud," püüan end komplimendiga päästa.

"Hästi säilinud jah," peegeldab ta. "Üks asi on see, mis pinnapealne, teine asi see, mis toimub inimese sees. Seda ei tea keegi." Sellega paneb ta meie jutule punkti. Ta pilk rahuneb ja tagasi koridori ta jalutabki.

Palderjan

Koridoris räägivad haiglatädid. Üks küsib teiselt, kas uuele mehele palatis number üks on söök välja kirjutatud. Juta tuttav hääl vastab, et ma saa ei süüa ega ravi. "Ta on siin, et konsulteerida meie ühiskonnaga," selgitab ta. "Ma mõtlesin talle anda palderjani, aga tohter ütles, et tea, kas tasub."

Pole mul seda palderjani tõesti vaja, arvan voodis laetäppe jälgides.

Kell 12.55 kaigub üle koridori heledahäälne kutsung: "Sööma!" Palatitest hakkavad ilmuma patsiendid, palju on keskealisi naisi. Söökla ukse ette moodustub inimpundar. Minut hiljem kostub sööklast juba supilusikate klõbinat.

Yanni maalid

Igavus ajab koridori personali poolt paljukiidetud siidimaali näitust vaatama. Teosed on loonud kunstnik nimega Yann. Värvikirevalt on ta joonistanud ruudukujulistele linakestele karikatuurseid pilte. Väljaheitehunnik Winston Churchill või pensioni kolmas sammas Lihula lipu all näiteks. Silma hakkab kaks maali, millele ta on andnud sarnase mõtte: "Vaadake seda, kes suurust saavutab konarlikul teel."

Yann teab seda öelda, sest ka tema ise kõnnib konarlikul teel. "Kunst on üldse meie, invaliidide grupile väga tänuväärne loov tegevus - tulemuslik ajaviide," kirjutab ta galerii tutvustuses. Tihti unustatakse ära, et ka psüühiline haigus võib olla omaette teekond. Rännurada suurele inimesele.

Lõpetuseks

Koridori otsas on puhkenurk. Nahkdiivanid, ajakirjade laud ja televiisor, mille all hulk väärtkirjandust. Aknalaudadel potililled. Kuigi nurgake on hubane, näib mulle, et aega siin ei veedeta. Pigem ollakse voodis või hoovis suitsunurgas. Ja sealgi endassetõmbunult.

Minul on olnud siin osakonnas hea. Koht nagu puhkekodu. Ehk seepärast, et ma ei pidanud tegelema oma sisemaailmaga, vaid sain end lõdvaks lasta.

Suvine aken Pärnu lahe poole, tuvid akna all, kunstinäitus käe-jala ulatuses, puhtad linad, pesemisvõimalus ja puhkenurgake. Haigekassa rahastatud stressimaandav puhkus. Mida ma, hing, veel ihaldan?

Aga õigusetu on väita, et siinsed patsiendid ei oska nende ravipäevade jooksul puhata. Ei tea ju mina, mis mõtted nende päid koormavad ja kui konarlik on see tee, mida nad käima on sunnitud.