Segasummasuvila – koht, kus sünnivad imed

Pärnu psühhiaatriakliinik. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Roosi 3 teine korrus Pärnus - see on psühhiaatriakliiniku päevakeskus. Helesinine maja ristmiku juures. Suursugused puud ümberringi. Olen siin esimest korda.

See on päevastatsionaar, koht psüühiliste erivajadustega isikutele. Maksimaalselt neljakümne kuuele.

Saanud doktor Ants Puusillalt reportaaži kirjutamiseks eriloa, vajutan selle maja hõbedase ukselingi alla ...

Ukse taga on Kriimsilm

Puutrepp viib teisele korrusele. Astmed nagisevad. Seinal on suunda näitavad nooled ja vesivärvilised joonistused. On tunne, nagu oleksin Tallinnas, vanas puumajas Nõmmel.

Teise korruse ust avades kohtun Indrekuga, keskuse juhatajaga. Ta on aktiivse olekuga noor mees, sõbralik ja tegus. Tema parema käe ümber on end mässinud rästik - tätoveering.

Lähme kolmandale korrusele personaliruumidesse, et rääkida paar sõna juttu. Teekruusi taga küsib ta, mis mind keskusesse tõmbas, sest tavaliselt ajakirjandus oma nina sinna ei topi. Üritan seda põhjendada lapsepõlvest pärit huviga. Tuleb välja, et temaga on sama lugu, ja juttu jätkub kauemaks.

Oma minevikku vaadates ütleb Indrek, et ta on Kriimsilm, kes pidanud üheksat ametit: olnud nii baarileti taga kui Kosovos rahuvalves.

Püsimatult ameteid vahetanud, jäi ta viimaks psühhiaatriakliinikusse pidama. Raha ei ole siin tähtis.

Indrek räägib, et iga inimene on nagu kosmos, ja et enamik ei tea, mida hullus tähendab. Hulle näeb ta iga päev, nii tänaval kui sõprade seas. Aga psühhiaatri jutule ei julge eestlane tulla, räägib psühholoogiat õppinud juhataja.

Lähme korrus allapoole. Seal on seltskond, kes kinnisuse ahelatest lahti murdnud.

Segasummasuvila

Tunnen end sissetungijana. Tulnud maailma, mis on avatud kella 9-16. Aga võõristavat suhtumist ei ole, pigem on klientide nägudel tere-tulemast-võõras ilme.

Indrek tutvustab üksipulgi kõiki ruume. Siin on garderoob, kus patsientidel, kes ka keskuses töötavad, on oma riidekapp. Akna ääres on lauatelefon, mille ümber lehvivad kardinad.

Puhkeruumis on diivanid, üks väsinum on end sinna pikali visanud. Laud, millelt saab võtta krooni eest kohvi, ja televiisor. Tähelepanu köidab akvaarium, juures naljaninade hoiatused: "Ettevaatust, kalad on näljased!" või "Akvaariumiga mitte jalutada!".

Või jõusaali-laadne ruum, Kettleri trenažöörid, süntesaator, muusikakeskus ja Urmas Laansoolt saadud aaloed. Siin on muusikatunde andnud ooperitäht Urve Tauts.

See on maja täis detaile. Nagu kodu. Väga raske kirjeldada. Üldmulje võtab kõige paremini kokku käsitöötuba, mis on justkui Pipi Pikksuka Segasummasuvila. Aastatega on see täitunud väikeste meistritöödega.

Lilleseaded, klaassulamid, hulk joonistusi, topisloomadest padjad ja isegi poolik pilliroovaip. Ants Puusild ütleb, et patsientide seas on palju andekaid. Segasummasuvila lööb doktori sõnadele pitseri.

Hulljulged ideed

Minu kohaloleku ajal toimub tulevase laagri eelkoosolek. Koguneme ümber köögilaudade. Seltskond on väga kirju, neidudest vanameesteni välja. Kuigi igaühel on oma kordumatu taustalugu, ollakse ühtehoidvad. Nagu üks perekond istutakse ümber punase-valgeruudulise vakstuga kaetud laua ja kuulatakse elevil nägudega, mis nende endise käsitööõpetaja Jaak Tomsoni talukohas toimuma hakkab.

Diskussiooni juhivad meditsiiniõde Aime, Indrek ja Helar. Helar on muheda olemisega eripedagoog, samuti noor kutt.

"Ma vaatasin, et meil on päris palju spordipoisse tulijate nimekirjas," vihjab Indrek.

"Mina ei ole spordipoiss," räägib karguga härra, meremehemüts peas, tehes naljakaid grimasse. Mõni kihistab selle peale naerda.

Helar räägib, et võiks võrkpalli ja petanque'i mängida. Käes on ajurünnaku aeg.

"Muna viskamine."

"Kahvliga vee kandmine."

Indrek seisab mu kõrval ja räägib, mida kõike on aastatega ette võetud. Telgis higistatud ja allikavees ujutud. Talvel käidud diivanipatjadega liugu laskmas.

"Jooks kohvi! Võidu peale!" võtab karkudega ideegeneraator tuure üles.

"Me joome siin niigi palju kohvi," arvavad teised.

Meditsiiniõde Aime istub kahekümnepealise grupi keskel, räägib värvikalt laagrikohast ja lisab aina uusi ideid. Laagripaigas olla 50 lammast, munevad papagoid, siiami kass ja auke kaevav koer Simba.

"Tehke mulle laagris pidevalt massaaži!" hüüab karkudega mees.

"Vesimassaaži võib teha küll," arendab õde Aime teemat.

Ja siis üks vanem daam, kes siiani on vaikselt mu vastas istunud, ajab käed kõrgele ja ütleb väga tähendusrikkalt: "Teeme "Laulge kaasa!"."

Söögisaali laskub vaikus, mõte võtab sõnatuks. Siis kostab Indrek, et idee on suurepärane, tulgu aga neid veel. Ja neid tuleb ja tuleb Isegi ülearu.

Olen varemgi loovgruppides olnud, aga julgen väita, et see on üks paremaid ajurünnakuid, mida näinud olen. Vaba mõttelend, heatahtlikkus ja usaldus annavad aimu, et siinne perekond ei karda naeruvääristamist. Ja see teebki nad andekaks.

Mängumaal sünnivad imed

Maja peal ringi käies räägivad Helar ja Indrek nagu poisid, kes toovad oma kalleid mänguasju välja. Käidi väljasõidul Tallinnas ja üks klientidest kommenteeris: "Ma pole seal kümme aastat käinud." Või mõnest on saanud pagar. "See oli meie jaoks suur samm edasi." Üks patsient läks motorolleriga Euroopa ringreisile ja kirjutas sellest keskuse ajalehte põhjaliku reisikirja. "See oli meile ime."

Tööpäev on lõppemas, seisan nende kahega viimaseid minuteid jõusaali vaibal. Kliendid on majast lahkunud ja Helar mõtleb tagasi ajale, kui Indrek ta keskusesse tööle kutsus - just sel hetkel, kui ta oli loobumas eripedagoogikast. Ta ei kahetse, et tuli ja jäi. Absoluutselt mitte.

Mõlemad usuvad, et ajavad õiget asja ja et Eesti päevakeskusi annab veel palju arendada. Mõni ime siis, et kliendid neid päästeingleiks kutsuvad.