Inimene oma saladustega on tõde ja tõde on tee

Kriminaalhooldaja Liilia Rotenberg sõnab Aavole: “Ütle nüüd ausalt, kas smugeldamisega ikka veel väikselt üritad ja - kui tihti siia lauale viinapudel ilmub?” Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kasutades vene kirjaniku Fjodor Dostojevski uskumust, et inimese saladus on tema kahesuses, lahtirebituses iseendast, võiks kriminaalhooldaja tööd kliendiga mõista kui asumist teele tõe poole. Lõputa teele inimese poole, ehkki alati pole antud pärale jõuda.

"Kahjuks oleme ka ise sunnitud olema kahestunud. Õnneks mitte sisimas, vaid puht tööalaselt. Ühest küljest usaldame oma hoolealust, oleme avali nii südame kui usaldusega. Kui too aga sellest hoolimatult üle astub ja seadust rikub, ootab teda uus kohus ja võimalik, et ka vangistus. Kohtus seisab kriminaalhooldusametnik prokuröri kõrval ja taotleb kohtu määratud käitumiskontrolli nõuete eiramise eest vabaduskaotuslikku karistust. See on ametnikule kõige ebameeldivam, aga me täidame oma kohust," tunnistas Pärnu maakohtu kriminaalhooldusosakonna Pärnu talituse vanem kriminaalhooldusametnik Liilia Rotenberg.

Sõna "vanem" tema pikas tiitlis on sada protsenti õigel kohal - Rotenberg alustas siis, kui kriminaalhooldus alles sündis - 1. maist 1998. aastal.

Ühel okkalisel rajal

Oma elust on Pärnumaal elav mees varguste eest vangis viibinud 14 aastat - Tallinnas, Murrus, Rummus, Sverdlovskis ja Pärnus. Kord kuus peab ta kriminaalhooldajaga kohtumas käima nagu kõik teisedki.

Ta on määratud ajal juba käinud. Ometi istub ta taas Rotenbergi kabinetis ja vestleb oma (kriminaal)hooldajaga. Siin toas on avanenud ja avaneb veel ikka kiht-kihilt see okkaline rada, mida astunud ja astub endine vang.

"Tulen ka siis, kui ei kutsuta," põhjendab mees, endal hallikas kord üle näo.

"Tal hakkas magu valutama," räägib kriminaalhooldaja. "Nädal aega on ta valu kannatanud, nüüd otsime koos võimalust, kuhu ja millise arsti juurde pääseda. Kirjutasime valmis kanakoivasupi retsepti, sest see on maole hea. Ta on poissmees, elab üksi. Kui vanglas tehti talle toit valmis, siis vabaduses tuleb ise keetma õppida."

Retsept on Rotenbergil suurelt paberile kirjutatud: "Võtan kraanist vett, pesen koiva ära, panen potti keema. Kuni koib keeb, koorin seitse kartulit, neli keskmist porgandit ja kaks suurt sibulat. Vahepeal panen potti peotäie riisi, 15 minuti pärast jämeda riiviga riivitud porgandid, 15 minuti pärast tükeldatud kartulid ja õlis praetud sibulad pluss peterselli, tilli, teelusikatäie suhkrut, natuke soola. Väga hea minu maole!"

Selle paneb mees nüüd kodus pliidi juurde seinale, et meeles seisaks.

Üksinduse leevendamine, mis varasematel kohtumistel kõne all olnud, sai lahenduse nii, et mees võttis endale koera. "Soovitasin talle ja nüüd on tal Tont. Koera kinkis üks teine kriminaalhooldusalune. Veel on tal üks loomake, hiirepoiss. Too käib akna vahel, kuhu mees talle natuke toitu jätab, ja temaga saab mees samuti suhelda," räägib Rotenberg.

Vaikne ja kuidagi nukker mees noogutab - ta tundub vähese jutuga.

Ajast, kui ta veel väike oli, mäletab ta pere pidevat kolimist. Ehkki nii tal, õel kui vennal oli isagi olemas, tõmbas too libahundina saba jalge vahele ja kadus. Ema kasvatas lapsi üksi ja majas valitses puudus. Ülekoormatud emal ei jätkunud aega lastega tegelda.

"Tundsin varastatud rahast isegi rõõmu, sest sain ema aidata," meenutab mees möödunut. Rotenberg tunnustab: "Praegu oled sa väga tubli. Sul on kolmeaastane katseaeg, aga sellest kaks ja pool aastat pole sa teinud ühtegi väärtegu."

Mees krimpsutab nägu - maovalud annavad tunda. Tänu neile valudele on tal ka invaliidsuspension.

Rotenberg peab oma kohuseks mees haiglasse erakorralise abi vastuvõttu viia. Hooldaja isiklik auto ootab hoovis ja sellesse mahuvad ära ka ajakirjanik ning fotograaf. Rotenberg mainib rooli keerates, et ta on oma kliente ennegi arsti juurde viinud ja näiteks psühhiaatri vastuvõtul viibinud, uskudes paranemisse ka siis, kui sellesse enam keegi lähedastestki ei usu. Teinekord see usk aitabki.

Valesüüdistuse eest 75 000

Mehega oli Rotenbergil aasta tagasi üleelamine, mida ta oma töös kõige ebameeldivamaks peab. Tekkis nii-öelda usalduskriis.

Kriminaalhooldaja räägib: "Nagu välk selgest taevast tuli talle süüdistus rahakoti varguse eest ajal, kui ta hooldusalusena end heast küljest näitas. Olin tagasilöögist nördinud. Palju tööd oli temaga tehtud, et ta püsiks teel iseenda juurde. Võrdlen korduvaid vestlusi-kohtumisi sibula koorimisega - võtad ära ühe kihi ega tea, mis tuleb altpoolt. Kui inimene ei suuda läbida teekonda enda juurde, ei leia ta teed ka teise inimese juurde. Olime temaga avastamas trellideta maailma võlusid. Ja siis krahh - rahakotivargus!"

"Aga see oli fabritseeritud, valesüüdistus," jätkab mees kibedusega hääles. "Istusin Pärnu vanglas ja see aeg oli mu elu kõige hirmsam - ma polnud seda teinud. Mulle öeldi koguni: võta süü omaks, saad kergema karistuse."

Õnneks leidus advokaat, kes taipas: meest ei saa süüdistada, tõendid on liiga nõrgad ja vasturääkivad. Kohtuprotsess võideti ja riik tasus talle 75 000 krooni aluseta süüdistuse ja kannatuste eest.

"Mu elu kõik neliteist aastat on mahavisatud aeg, aga seda tagasi enam ei saa. Olen õppinud puidutisler, võinuksin olla hea töömees - vanglas kiideti mu tööd. Hea seegi. Nüüd vaevlen maovaludega ja lepin invaliidsusega," tõdeb mees.

Jõuame Pärnu haiglasse. Erakorralises vastuvõtus kuulab doktor Ülle Raap kriminaalhooldaja ära, küsitleb teda ja palub mehel voodile pikali heita. Patsiendile tehakse valude vaigistamiseks tilkinfusioon. Kaasa antakse paber ja soovitus pöörduda perearsti poole.

Võrguta palju tahad

Kriminaalhooldajail on oma elutõed, talletatud kogemustest. Üht iseloomustab ütlus: võrguta palju tahad, elu teeb oma korrektiivid. See tähendab võrgu loomist: kaasatakse ka kohalikud sotsiaaltöötajad, noorte puhul veel kool ja õpetajad, vestlusringi kutsutakse kindlasti ka lähedasi. Paberkandjal on selle sotsiaaltöö nimi võrgustiku loomine, töötajate oma vabas kõnepruugis aga võrgutamine.

Rotenbergi tööpõld on Pärnumaal lai: 50 hoolealuse ringis Lavassaares, Audrus, Tõstamaal, Varblas. Enamjaolt on nad avalike või salajaste vargustega, liiklus- või majanduskuritegudega mehed, naisi juhtub haruharva. Tapjad-mõrtsukad kriminaalhooldusele tavaliselt ei satu. Ka alaealisi on vähe, sest nendega tegelevad suures osas alaealiste komisjonid.

Võib oletada, et hooldaja elukutse on ohtlik. Kord elus on Rotenbergi ähvardatud. Klient ütles talle kodukülastusel: "Kui ma selle püssi nüüd välja võtan, siis vaatame, mis toimuma hakkab!"

Ähvardus tuli selle eest, et Rotenberg püüdis mehele selgeks teha, mida abikaasa temalt ootab. Mees polnud aga valmis seda kuulma, sest tal olid naisega suhteprobleemid.

"Pärast sai võrgustik kokku võetud. Teatasin ka piirkonna konstaablile ja siis vestlesime kõik koos mehega. Asi klaarus paari nädalaga, hiljem tegime head koostööd. Selle juhtumi puhul "võrgutamine" aitas," naerab Rotenberg.

Seevastu Karli (nimi muudetud) puhul ei suutnud edu saavutada ükski ametkond. Karl oli kõigist võimsam - ei õppinud, viibis kolm korda Puiatu erikoolis, hakkas vastu kõigile ja kõigele. Ema nuttis: "Poeg on täiesti ära pööranud!" Karl sattus kohtu alla ja sai tingimisi karistuse. Et ta ei allunud ka kriminaalhooldajale, määras Pärnu maakohus talle lõpuks vabaduskaotusliku karistuse. Nii et võrguta palju tahad

Vanglas algas Karli imeline muutumine. Ema imestas: poeg palus temalt vabandust. Õde üllatus, kui heatahtlik on nüüd tema vend. Vabanedes asus Karl elama oma elukaaslase ja tema alaealise lapsega. Mida ei suutnud ametkonnad, suutis üks väikest kasvu neiu. Karl tunnetas korraga isarolli. Selgus, et omal ajal murdus isa surmaga temas midagi korvamatut. Ta püüdis kaua aega magada isa kasuka peal, et sidet isaga hoida. Nüüd oli tal korraga võimalus armastatud isa eeskuju järgida - isa oli olnud äärmiselt hooliv oma pere suhtes.

Üks juhus, mis kriminaalhooldajale meenub, on otsekui musternäidis. Isa ei saanud oma pojaga kontakti. Kodus oli laps nii eraldi, et isegi sõi oma magamistoas. Aga poiss vajas isa. Nii ta siis uitas omapäi, kuni sattus bensiinivarguse ja autoärandamise pärast kriminaalhooldaja vaatevälja. Perekond oli häiritud ega osanud ise lahendust leida, pealegi oli kodu korras, kõik olemas ja puudust polnud majas millestki.

"Alustasin sellest, et ütlesin emale - muretsege kööki üks ümmargune laud ja sööge vähemalt ühe laua taga. Laps saaks isa kõrval olla ja tunda end pereliikmena. Poisil palusin iga kord, kui vestlusele tuleb, päevik kaasa võtta - et näha, kuidas koolis õppimine läheb. Käisin koolis rääkimas ja seal oli üks kuldsete kätega, nutikas ja hea südamega tööõpetuse õpetaja, meesterahvas, kellest poiss väga lugu pidas," rääkis Rotenberg.

Mis järgnes, oli uskumatu. Poiss lausa klammerdus koolis õpetaja külge, veetis vahetunnidki töötoas. Mees oli talle nagu isa eest. Ja kui Rotenberg vestlusel päevikut vaatas, olid seal puha viied.

"Musternäide, sest nii sujuvat teed ülesmäge ei tea ma ühelgi teisel kliendil," märkis kriminaalhooldaja.

Rotenbergi sõnul tuleb kriminaalhooldajail üsna tihti pereteraapiat teha. Kas peres või ka kliendil endal puuduvad oskused keerdsõlmi lahendada.

"Vägivaldse kliendi puhul pean selgitama, miks ei ole näiteks rusikaga õigluse jaluleseadmine kliendile kasulik: see on ju väärtegu, millele järgneb uus karistus. Temaga hakkame harjutama uusi käitumismustreid," räägib ta.

Uue karistusliigina on kriminaalhoolduses ühiskondlikult kasulik töö, mille määrab kohus eeldades, et inimene on motiveeritud tööd nii tegema, et karistus saab kantud. Eesmärk ei ole karistada inimest tööga, vaid võtta temalt ära vaba aeg, mil ta võiks kurja teha. Raha selle töö eest ei maksta.

Pärnus suunab kriminaalhooldaja sellise kliendi heakorratöödele Tulevikus, Samaaria keskuses, kirikute juures ja mujal. Niiviisi karistatutega tegeleb Pärnu talituses Aime Kask.

Istub trahve sirgeks

Kodukülastuse võib ette teatada või teha seda ootamatult. Koos ajakirjanikega minnes eelistas Rotenberg etteteatamist. Teed, mida mööda tuli sõita, olid hirmuäratavalt porised. Kaks korda jättis meie vestluskaaslane oma auto keset porivälja seisma. Fotograaf Ants Liigus oli nobe hoiatama: "Ära jäta seisma, läheb läbi küll, muidu jäämegi siia."

Kriminaalhooldajal ei ole riigiautot. Oma isiklikuga peab ta jõudma põhjatuid teid pidi maakodudesse. See, et pori on nii mõnegi autoosa alt rebinud, paneb Rotenbergi närvitsema. "Meile makstakse küll kroon kilomeetri pealt bensiinirahaks tagasi, aga remont tuleb omal kulul teha," ütleb ta.

"Ehk peaks siis bussiga sõitma," ütlen.

"Siis tuleb mul hoolealuse juures ka ööbida, sest maakonnas liiguvad bussid tavaliselt kord päevas ja minu tööks sobimatutel kellaaegadel. Vestlus kestab tunde ja ma ei saa seda katkestada põhjusel, et jään bussist maha," arutleb Rotenberg.

Auto otsib kord vasakult, kord paremalt sõidetavamat teepoolt. Pori käib üle sõiduki. Aga kohale saame.

Selgub, et etteteatamisel oli enam kui mõtet: pereisa Aavo oli just arestimajast koju saabunud. Et hooldusalusel on 45 000 krooni võlga ja karjaku töö eest ei saa sellist raha iial kokku, käib mees Pärnu arestikambris trahve sirgeks istumas.

"Neli korda olen arestimajja läinud ja iga kord nädala istunud. Kokku teeb see vist juba 16 000 krooni eest. Ilmselt saab selle summa võlast maha arvata," rehkendab ta.

Isa-ema on tal kurttummad ja aitavad päeviti nelja lapse järele vaadata. Kaks neist käivad juba koolis.

Abikaasa Anneli tuleb ka jutuajamise juurde, sest Rotenbergil on temalegi küsimusi.

Aavo pihib, et hingel lasub mitu muret. Peale võla kriibib südant elumaja, kus elatakse, aga mis ei kuulu talle, vaid vanemale vennale. Vend on küll surnud, kuid maja pärijaiks seaduse silmis on vennanaine lastega.

Aavo loodab siiski, et saab maja endale. Ta põhjendab hooldajale, miks - tema olevat selles kõige kauem elanud ja siin ka remonti teinud. Hoolimata lootusest valutavat tal süda, nii et tööisu läinud. Audru vald aitas ahjukividega, aga ahi seisab pooleli - pole isu tehagi, kui majja jääda ei saa. Ometi aitavat vald veelgi - maksab elektri eest, millega köetakse. Ja pere on tänulik.

Aavo kavatseb lähiajal töökohta vahetada, sest praeguses ei klapi ta kollektiiviga. Ei, ta jääb karjakuks edasi, aga lihtsalt teises laudas.

"Ütelge päris ausalt - kas mingit smugeldamist (varastamist) ka on? Varguste eest need trahvid ju ongi. Ja kui tihti siia lauale viinapudel ilmub?" tahab Rotenberg teada. Aavo abikaasaga kinnitavad: ei smugeldamist ega viinajoomist. Siis hoiatab kriminaalhooldaja suitsetamise eest - väiksed lapsed siinsamas õhku ahmimas ja eeskujuna pole see ka asi ega midagi.

Mis lastesse puutub, näeb pilti, mida harva ette tuleb - poiss laseb paljajalu jäätükkidega murul ringi. "Kogu aeg jooksevad nii, talvel lumes ka. Haiged pole ega midagi," lööb Aavo käega.

Nüüd jagab Rotenberg Aavole tunnustust: "Oled tubli, ainuke klient, kes on nii järjekindlalt oma trahve ära istunud!"

Aavo kurdab, et istujaid on palju, järjekord on kohe. Alles sügisel pääsevat ta uuesti istuma.

Seejärel viib Aavo külalised oma sauna vaatama. See on päris hästi tehtud. "Kena sauna ja selle eesruumi oled valmis ehitanud, uhkema kui muu elamine. Ja see, et kavatsed kevadel uue maasikaistanduse rajada, on üpris hea mõte," räägib Rotenberg.

Aavo tuleb meiega õue kaasa ja näitab, kuhu ta uue maasikavälja rajab.

Tagasi sõidame teist teed ja Liilia Rotenberg saab rahulikumalt rooli hoida. Jätkuks äsjanähtule kinnitab ta, et usub inimese paranemisse, muidu ei saakski seda tööd teha.

"Võtan klienti, kes esimest korda tuleb, kui inimest Tiibetist. Hakkan teda avastama nagu uut maailma. Süvenen perekonna ajalukku, pereellu, traditsioonidesse, suhetesse. Nokitseme koos põhjuste kallal, miks on musta auku kukutud ja kuriteole mindud. Üritan näidata võimalusi, kuidas august välja saada. On juhuseid, kus nutan koos temaga. Olen kord juba ülemäärase empaatiavõimega," räägib ta. Rotenbergil on oma valem, mis teda korduvalt aidanud. See on piiblist: "Jumal armastab inimest, aga vihkab pattu."

Kui klient ei oska oma tegude eest vastutust võtta, hakatakse esimesest kohtumispäevast seda õppima. Väga palju tegeldakse käitumismustrite muutmisega.

Uus töömeetod on riskihindamine, mida tehakse vestluste käigus ja mis on hoolduses kesksel kohal. Hooldaja peab tajuma riske kogu katseaja vältel. Kui kutsutu ei ilmu registreerimisele esimest ja teist korda, tuleb minna koju. Ja kui ta ei allu enam kriminaalhooldusele, peab kirjutama kohtunikule erakorralise ettekande ja nõudma kas katseaja pikendamist, lisakohustuse määramist või vangistuse täideviimist.

Kriminaalhooldaja järelevalve alla satuvad ka ennetähtaegselt vanglast vabanenud. Selline staatus oli hiljuti Tallinnas kahe lapse ema tapnud mehel. Juhtum on jätnud oma jälje ja avalikkuse ees päriti aru kriminaalhooldusametnikult.

"Arvan, et riske peavad tajuma ka vanglaametnikud ja vabastamisotsuse teinud kohus, sest tegu oli psüühiliselt ebastabiilse inimesega. Nende hooldus tuleks kõrgemal pool eraldi arutluse alla võtta. Kriminaalhooldaja ei saa kuidagi jälgida, kas mees võtab talle kirjutatud rohtu. Tugevate psüühiliste häiretega kliendi eest vastutamine ei saa olla ainult meie pärusmaa. Õnneks on need siiski üksikjuhtumid," resümeerib Rotenberg.

Päike on teinud taevas suure kaare, kui Pärnu kohtumaja hoovis porisest autost välja ronime.