Opethi kitarrist Fredrik Åkesson: me oleme naisfännide jaoks liiga koledad

Fredrik Åkesson ansamblist Opeth Foto: www.myspace.com/kfredrikakesson

Täna, 23. veebruaril, astub Rock Cafe lavale viimase aastakümne üks omanäolisemaid bände – progresiivset death metalit folgi, bluusi ja džässiga segav Opeth Rootsist. Ansambli kitarrist Fredrik Åkesson rääkis sel puhul bändi minevikust, veidratest naisfännidest ja sellest, mis tunne on keset džunglit kontserti anda.

Alustuseks tavapärane küsimus - kuidas tuur siiani läinud on? Mis on olnud parim kontsert?

Päris palju on häid kontserte olnud. Andsime just mitu kontserti Soomes ja praeguse tuuri parim esinemine oli vist Helsingis.

Läheme nüüd veidi konkreetsemaks. Miks kitarrist Peter Lindgren 2007. aastal pärast 16 Opethis oldud aastat bändist lahkus ja kuidas sina bändi sattusid?

Ta hakkas muusikast kaugenema ja ta ei pühendunud enam nii palju bändile, kui oleks olnud vaja. Ma olin samal ajal Arch Enemyga samal tuuril, millel osales ka Opeth ja Mikael (Opethi solist Mikael Åkerfeldt, toim.) kuulis mu mängimist, helistas mulle ja palus kohe bändiga liituda.

Trummar Martin Lopez tõi bändist lahkudes põhjuseks kehva tervise. Kas tervise halvenemine oli põhjustatud bändi rock´n´roll elustiilist?

Ma polnud siis küll bändis, nii, et ma ei tea öelda, aga eks oma osa oli ka rokkimisel. Praegu on temaga kõik õnneks korras ja ta on jälle terve. Üldiselt teeme me bändi sellepärast, et me armastame seda. Mitte selleks, et pidevalt juua ja mingeid aineid tarvitada.

Kes on kitarristina sinu suurimad mõjutajad olnud?

Oi. Neid on väga väga palju. Näiteks Angus Youngm Ritchie Blackmore, Jeff Beck, Gary Moore, David Gilmour, James Hetfield, Django Reinhardt. Ma kasvasin üles koos klassikaliste metalbändidfega nagu Judas Pries, Accept ja Dio ja pärast liikusin karmimatele radadele, nagu näiteks ansambel Death. Mõjutajaid on palju, nagu ma juba ütlesin.

Aga keda sa oma kaasaegsetest imetled?

Jeff Loomis, Nevermore´i kitarrist. Ta on suurepärane. Ja Fredrik Thordendal Meshuggahist.

Räägime natuke koostööst ansambliga Porcupine Tree? Mis ühendab PT meloodilist progerokki Opethi progressiivse death metaliga?

See koostöö tuli päris hästi välja. Aga ma arvan, et «Watershed» tuli ilma Porcupine Tree´ta veel paremini välja (naerab). Aga kindlasti pole meie uks Steven Wilsoni ees lukus ja koostööd võib teha ka tulevikus.

Sa oled olnud muusikaäris juba pea 20 aastast. Millised on olnud suurimad muutused, mida sa näinud oled?

Nii... see on keeruline küsimus... ma pean natuke mõtlema. Ilmselt on suurim muutus see internetist muusika allalaadimise probleem. See on Opethit kindlasti negatiivselt mõjutanud, sest plaate ostetakse vähem ja seega on bändil ka vähem raha tuuritamiseks. Aga see on jällegi kahe otsaga asi, sest samas ostavad paljud inimesed pärast internetist laetud lugude kuulamist ja meie loominguga tutvumist ka plaadi ja tulevad kontserdile.

Mis on sinu arvates kõigi aegade parim album?

Ai (naerab). Las ma mõtlen... Black Sabbathi «Sabbath Bloody Sabbath».

Mis on viimane album, mille sa ise ostsid?

Napalm Deathi uus plaat ja paar vana Accepti plaati. Need olid mul olemas vinüülide peal, tahtsin CD-kujul kah ära osta. Ja Ozzy Osbourne´i «No Rest for the Wicked» oli ka veel. See on esimene plaat, kus Ozzy koos Zack Wylde´iga mängib.

Kuidas see uus Napalm Death ka on muidu?

(naerab). Hehee, kusjuures see on tõesti julmalt hea. Päris kuradi julm, aga hea. Ma pole veel väga põhjalikult seda kuulanud, aga see, mida ma kuulsin, meeldis väga.

Kuidas on lugu Opethi ja naisfännidega?

(naerab). Tead, meil pole väga palju naisfänne. Asi on võib-olla selles, et me oleme nii koledad (naerab). Võib-olla meeldivad neile lihtsalt rahulikumad mehed. Meil on küll USAs üks naisfänn, kes saadab meile pidevalt omatehtud kooke, kui me seal oleme.

Olete te julgenud neid kooke süüa ka?

Kusjuures oleme (naerab). Aga ükskord oli seal juures kiri, millest võis aru saada, et koogi sees on natuke tema verd. Pärast seda pole me neid kooke enam söönud (naerab). Päris haige või mis? Natuke liiga karm meie jaoks.

Mis on kõige jubedam koht, kus sa oma karjääri jooksul esinenud oled?

Oi... no see oleneb. Hiljuti olime me Indias ja elutingimused olid seal ikka väga vaesed, aga see oli väga lahe, mängida keset džunglit ja kõik need ahvid ja värgid. Aga kõige hullem koht... ilmselt mingi kuradi sitane kuur kusagil Rootsis. Noh, mingid Rootsi urkabaarid, kus ma elu jooksul mänginud olen (naerab). Need on ikka kõige jubedamad olnud.

Aga me mängime homme (reedel, toim.) Venemaal ja see saab olema päris huvitav. Mu sõbrad Tiamatist ja teistest bändidest on seal käinud, aga ükski Opethi mees pole sinna veel sattunud. Ma usun, et see saab kah päris eksootiline olema.

Kas sa võid öelda, et Opeth on praegu parimas vormis või on teil mingeid probleeme?

Noh, ma olen bändis olnud ainult kaks aastat aga teiste kuttidega on asi nii, et nende arvates on bänd parimas vormis nii omavahelise keemia mõttes kui muusikaliselt. Minu arvates läheb kõik väga hästi. Ma olen praeguseks Opethiga umbes 130 kontserti andnud ja tunnen ennast bändis päris koduselt.

Kuidas te oma Eesti fänne üllatada kavatsete?

Me mängime üsna pika seti. Ilmselt tuleb ettekandmisele täpselt sama sett, mis täna (neljapäeval, toim.) Rootsis. See on kaks tundi pikk. Ma ei usu, et keegi pettunult koju läheb. Sa tuled ka ikka kontserdile?

Plaan oli küll, jah.

Väga hea (naerab). Ole tubli! Ah jaa – ma tervitan omaltpoolt meie fänne Eestis. Aitäh!