Alina Karmazina loodab, et tema pojast näitlejat ei saa

Alina Karmazina Foto: Maria Laur, nupsu.ee

Alina Karmazina ütleb, et näitlejad ei ole ikka päris normaalsed inimesed ning et näitlemine on midagi enamat kui elukutse.

Miks muidu naasis ta ise pelgalt kolm nädalat pärast sünnitust lavalaudadele, kirjutab

nupsu.ee

.

Seriaalis «Kodu keset linna» tuntust kogunud vene päritolu näitlejanna elab Tallinnas, tööl aga käib 2004. aastast Tartus Vanemuises.

Eelmise aasta sügisest hakkas temaga kolmenädalasena teises linnas tööl kaasas käima ka pisipoeg Aleksander.

Enne poja sündi käis Alina kuuenda raseduskuuni tööl.

«Esimesed kolm kuud olid hullud,» tunnistab ta.

Varahommikuti üles tõustes süda läikis ja iiveldusega pidi ta ka bussis võitlema.

Siiski otsustas Alina (26) lapseootele jäädes, et ei taha tööst loobuda ka pärast lapse sündi ning rääkis oma plaanist Vanemuises.

«Nad eriti ei uskunud, ütlesid, et no esialgu sünnita, siis pärast räägime,» muigab näitlejanna.

Alina kursusekaaslane lavakunstikoolist ning kolleeg Vanemuises Tanel Jonas kinnitab, et tema seevastu Alina võimekuses ei kahelnud.

«Ta on väga tugev, kõik, mis ta tahab, seda saab.»

Pidev organiseerimine

Kuigi vahepeal tundis ka naine ise, et see on hullumeelne mõte: sõita iga nädal imikuga Tartusse ja imetamiste vahel publikule esineda, jäi ta endale kindlaks.

«Terve perekond tuli mulle vastu.»

Alina ema lahkus aastaks-paariks töölt, et rohkem abiks olla.

Alguses sõitis Alina ema Tartusse kaasa, hiljem leidis näitlejanna taaralinnast hoidja, kellel oli samuti väike laps ning kes andis vajadusel ka Aleksandrile rinda.

Lisaks aitasid poissi hoida Alinaga samas üürikorteris elanud tudengid.

Aleksander sai rinnapiima terve esimese eluaasta, kuid vahepeal keeldus nii hoidja rinnast kui pudelist.

Seega nägi lapse toitmine välja nii: enne etendust andis Alina lapsele rinda, vaheajaks tõid hoidjad lapse teatrisse, kus ta andis uuesti rinda, esines teise poolaja ära, andis taas rinda ning asutas end siis lapsega Tallinna poole.

Mõnikord tahtis Aleksander keha kinnitada ka Tallinn-Tartu tee peal.

«Vahest oli täitsa õudne tunne, eriti kui pärast etendust koju sõidad. Igal pool on pime ja istud lapsega üksi autos...»

Alina ei arvestanud, et sünnitusest taastumine võtab rohkem aega.

«Oled ikkagi nõrk ja keha on kuidagi võõras ja lava peal tundsin ennast teistmoodi. Üldse ebakindel tunne oli.»

Siiski on Alina kindel, et tegi nii ruttu tööle naastes õige otsuse, sest õige pea sai ta enesekindluse tagasi.

Praegu näitlejanna aasta ja kahekuust Aleksandrit enam Tartusse kaasa ei võta – laps jääb kas Alina ema, abikaasa Aleksei Solovjovi (25) või abikaasa ema hoolde.

Tasakaalustab töö- ja pereelu

Kas Alina on kaalunud elu lihtsustamiseks Tartusse kolimist?

«Ei,» teatab ta kindlalt ja selgitab, et Tallinn on tema kodulinn, kus elavad sõbrad ja sugulased ning abikaasal on oma äri.

«Ma ei tunne end Tartus kodus. See rütm mind seal natuke tapab.»

Tartusse läks Alina tööle sel lihtsal põhjusel, et Vanemuine tegi talle pakkumise ning kindlasti tahtis ta töötada eesti teatris.

6-7-aastasena õppis Alina ka klaverit, kuid laiskus sai võitu ning ta jättis õpingud pooleli. Aleksandri paneb ta enda sõnul kindlasti muusikakooli ja loodab, et poeg on emast järjekindlam.

«Ma arvan, et haritud inimene ikka peab natuke pilli oskama mängida.»

Kuigi muus osas Alina poja tulevikku planeerinud ei ole, ei tahaks ta, et Aleksandrist ema eeskujul näitleja saaks.

«Ta võiks midagi targemat teha.»

Näitlemine on Alina hinnangul raske elukutse, sest sinna tuleb panna enda hing.

Alina naeratab kavalalt ning tunnistab, et jah, nad on abikaasaga mõelnud ka teise lapse saamise peale.

Ehk juhtub see paari aasta pärast, kui Aleksander on juba nii suur, et oskab ise süüa ja end riidesse panna. Kokku võiks peres üldse kolm last olla.

«Ma tahaks kindlasti, aga ma ei tea, kas ma jõuan, sest ma ei taha oma tööst ka loobuda,» mõtiskleb ta. «Elame, näeme.»