/nginx/o/2012/05/21/1117774t1h5249.jpg)
Seekordses «Võsareporteris» käis Peeter Võsa külas mehel, kes otsib tööd.
Aleksei näitas «Võsareporteris», et ratastool pole lihtsalt olesklemiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu kitsukeses korteris elavad Aleksei ja Kristiina, kes ühelegi eluraskusele pole alla vandunud. Vastupidi - särtsu ja elulusti on neil kohati palju rohkem kui mõnelgi tervel inimesed. Sellega, et elu on raske, on noorpaar leppinud, kuid sellega, et tööandjad puuetega inimestest midagi kuulda ei taha, sellega ei saa mitte kunagi leppida.
«Olenemata enda olukorrast tahaks leida tööd. Et kellelegi kasulik olla ja et endal sissetulek oleks. Tahan näidata ühiskonnale, et ratastool ei ole selleks, et lihtsalt oleskleda ja mugavalt ära elada,» rääkis Aleksei.
Ametilt on Aleksei teise kategooria siidimaalija-kunstnik. Suurema osa elust on ta elanud Haapsalus, kuid hiljuti asus ta elama elukaaslase juurde Tartusse. Paar leidis teineteist Facebooki kaudu.
«Meie mõttemaailmad ja arusaamised elust hakkasid klappima. Ratastooliga inimesel on ka rohkem mõistmist liitpuudega inimese vastu. Ta suudab aktsepteerida Aspergeri sündroomiga inimest, kelle kõrval on elada väga raske. Sellega ta mind ära võluski,» seletas Kristiina.
Kokkukolimise raskused ületatud, hakkas Aleksei taas tegelema oma armsa siidimaali ja käsitööga. Juba aastaid on ta maalinud kauneid siidisalle, mida käsitööpoed aga sugugi müüki võtta ei taha.
«Mina olen abiks ja kutsun üles kõiki kaupmehi - te näete, looming on siin ja inimesed tahavad seda tööd teha. Kõik on saadaval, ainult võtke «Võsareporteriga» ühendust ja me organiseerime kõik ülejäänu,» teatas Võsa.