Eurolaulu Raadio

Charles Darwin kannatas autismi all

Charles Darwin

FOTO: AP / Scanpix

Iiri psühhiaatri sõnul kannatas loodusteadlane Charles Darwin autismi all.

Dublini Trinity College`i psühhiaatri Michael Fitzgeraldi arvates oli evolutsiooniteooria loojal üks autismi häiretest – Aspergeri sündroom, kirjutab The Telegraph.

«See geen, mis põhjustab nii autismi kui ka Aspergeri sündroomi, mõjutab ka geniaalsust ja loomingulisust,» selgitas teadlane.

Ta jätkas, et Aspergeri sündroom andis Darwinile kõrgema intelligentsuse ning sõltumatu vaimu luua suurt ja originaalset.

«Autismi põdejad näevad seda, mida seda mittepõdejad ei pruugi märgata. Nad näevad esmapilgul nähtamatuid seoseid ning neile meeldib pikka aega tegeleda ühe ja sama asjaga. Darwinil olid kõik need omadused olemas,» lisas Fitzgerald.

Uurija sõnul oli Darwin lapsepõlves omaette hoidev laps ja talle ei meeldinud suhelda. See käitumismuster kandus edasi ka täiskasvanuikka.

Lisaks meeldis loodusteadlasele juba varajases nooruses igasuguseid asju koguda. Lapsena oli ta lemmiktegevuseks putukaid ja merekarpe korjata. Ülikooli ajal aga sattus ta vaimustusse keemiakatsete tegemisest.

«Darwinile oli looduse poolt kaasa antud võime detaile märgata ning analüüsida. Ta oli asjade ja nähtuste süstematiseerija ning kataloogija. Ta veetis palju aega nii vihmausse kui ka oma laste käitumist jälgides. Ta oli oma obsessiiv-kompulsiivne ning rituaalidest kinni pidav,» selgitas Fitzgerald.

Uurija sõnul oli Darwin tüüpiline kõrge intelligentsusega autist.

Aspergeri sündroom on üks autismi spektri häiretest, millele on iseloomulikud raskused sotsiaalses suhtlemises ning stereotüüpsed püsivad, korduvad, sihitud, rituaalsed huvid ja tegevused. Samuti on tihti täheldatud motoorset kohmakust ja ebatüüpilist keelekasutust.

 Aspergeri sündroom on eristatav teistest autismispektrihäiretest selle poolest, et aspergeriga isikutel puudub üldise keelelise või kognitiivse arengu pidurdumine.

Charles Darwin (1809 – 1882) oli Inglise loodusteadlane, evolutsiooniteoori looja. Pidas liikide muutumise peamiseks teguriks looduslikku valikut.  Avaldas 1859 peateose «Liikide tekkimine», see muutis loodusteadusliku maailmapildi arengulooliseks. Ta uuris ka loomade ja taimede kodustamist, inimeste põlvnemist  ja korallrahusid.