/nginx/o/2011/02/21/521049t1ha39c.jpg)
«Mõned on arvanud jah, et ega ma enam ei tõuse - las arvavad edasi, mida teised, eriti kriitikud, minust arvavad, ei loksuta mind üldse,» ütleb Arvo Kukumägi, kes surma isiklikult tunneb.
Arvo Kukumägi: ma ei kahetse midagi, kui rääkida käraka tarbimisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba pool aastat kaine olnud Kukut on surm terve elu jälitanud: ta on seda lähedalt näinud, surijatel kätt hoidnud ja ka ise surmasuus olnud, ta on üritanud kolmel korral endalt elu võtta ja korra teise elava hinge surmast päästnud, kirjutab Naisteleht.
«Ma ei kahetse midagi, kui rääkida käraka tarbimisest - ega ma siis kogu aeg ka ju ei käinud, nägu poris kinni,» arutleb Kuku, kes ei karda ei elu ega surma.
Kuku on eluga rahul ja ütleb: «Mul on vedanud sellega, et mulle on palju andeks antud, usalduse kaotus pole olnud kunagi lõplik ja sõbrad pole mind maha jätnud. Aga kõige raskem on ikkagi iseendale andestada.»