Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Kuidas vanad kreeklased valisid templite asukohti?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Apollole pühendatud tempel Korintoses
Apollole pühendatud tempel Korintoses Foto: Wikipedia.org

Oma jumalate ja jumalannade austamiseks kallasid vanad kreeklased veini maapinnale.

USA Oregoni ülikooli poolt tehtud uurimuses tõdeti, et geoloogia, topograafia, pinna koostis ja taimekasvatus mängisid templite rajamisel tähtsat rolli, kirjutab LiveScinece.

Geoloog Gregory Retallack uuris klassikalisest perioodist (480 – 338 eKr) pärit Vana-Kreeka templeid.

Retallacki arvates seostasid vanad kreeklased jumalusi erinevate maastike ja mulla viljakusega.

«Juba vana aja filosoofid nagu Herodotos, Homeros ja Platon küsisid, miks templid on rajatud teatud paikadesse,» lausus uurija.

Retallack ei märganud templite rajamise juures mingeid ühiseid jooni enne, kui ta hakkas lähemalt uurima jumalate ja jumalannade jooni.

«Kui ma olin seostanud jumalale või jumalannale iseloomuomadused, templite asukoha ja sealse maastiku, hakkas pilt kujunema ning ma märkasin ühiseid jooni,» selgitas geoloog.

Näiteks viljakusjumalanna Demeteri ja venijumala Dionysose templid olid rajatud väga viljaka mullaga aladele, kus vili ja viinamarjad hästi kasvasid.

Artemise, jahijumalanna ja tema venna Apollo, valgusjumala templid olid paigutatud kivisele ja kaljusele maastikule, mis sobis ainult loomade karjatamiseks ning kus oli palju päikest ja õhku.

Kuid merega seotud armastusjumalanna Aphrodite ja merejumala Poseidoni templid olid mereäärsetel aladel, kus maapind ei olnud põlluharimiseks sobiv.

«Templite rajamine teatud paikadesse näitas, et vanade kreeklaste jumalad olid nii religioossed tegelased, kuid ka äraelamise kindlustajad. Kreeklased rajasid jumalatele mõeldud templeid paikadesse, mis nende arvates jumalaid iseloomustavate joontega kõige rohkem haakusid. Neis paigus võisid jumalad end koduselt tunda ning seega ka inimeste suhtes heldemad olla,» selgitas uurija.

Tagasi üles