:format(webp)/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
/nginx/o/2009/02/17/134960t1hbd1c.jpg)
Leiva otste söömine andvat tüdrukutele kobedad rinnad; leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole: sedasi võis leivajärg majast kaduda; leiba ei võinud asetada lauale selili: nii võis kutsuda surma mõnd kodakondset endaga toonelasse kaasa viima - neist ja muist leivaga seot rahvapärimustest saab aimu näitusel „Leib on talu peremees", mis on kolmapäevast, 18. veebruarist üleval Eesti põllumajandusmuuseumi näitusemaja teisel korrusel.
Nagu on märkinud Mare Viiralt, muuseumi osakonnajuhataja, on põlluharijale rahvale väga iseloomulik, et ta peab oma peatoiduks leiba. Nii Eestiski, kus muid toitusid peeti ainult leivakõrvaseks. Leib oli peres aukohal ja seetõttu on sellega seotud paljud kombed ning uskumused.
Eks leivaga ole seot meie rahvuslillgi. Liiati pärineb ju leivaviljas kasvavalt rukkilillelt üks meie trikoloori värve.
Näitus „Leib on talu peremees", mis tutvustab Eesti oma leiva saamislugu, alates vajalikest põllutöödest kuni leivaküpsetamiseni, on olnud eksponeeritud Ida-Ungaris Nyiregyhaza lähedal asuvas Sosto muuseumikülas.
Eesti põllumajandusmuuseum asub ligikaudu kolme kilomeetri kaugusel Tartust endises Ülenurme mõisas. Peale põllumajandusajaloo kogumise, säilitamise, uurimise ja tutvustamise korraldab muuseum õppepäevi, konkursse, kogupereüritusi, tähistab rahvakalendri tähtpäevi.
Muuseum on äripäeviti valla 10-16.