Filmiarvustus: kuidas ruberoidist jääkaru tehti
4. mai 2012, 13:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näinud kord üks soomlane unes, kuidas ta sõidab jalgrattaga, tema taga istub füürer isiklikult ja muudkui siunab lakkamatult. Sellise häiriva unenäo peale ärgates püüdis mehe pilku öötaevas kumav täiskuu ja korraga oli talle täiesti selge, et peab tegema filmi Kuu peal elavatest natsidest.
«Iron Sky» süžee ühendab hulka õelaid, kuid rumalaid ja kohmakaid natse, vahelduva nahavärviga neegerastronaut-hulkurit, USA presidendivalimisi, idealistlikku (positiivses mõttes) naisnatsi, rassiülest armastuslugu, kultuslikku tahvelarvutit, hullu teadlast, näpuotsaga rahvusvahelisi suhteid, küünilist PR-tegelast ja episoodilist kanepipõldu. Kogu seda kompotti on ohtralt vürtstitatud poliitilise ebakorrektsusega ning vihjetega filmikunsti A-kategooria loomingule ja popkultuurile.
Tulemus on igatahes maitsev. Hoolimata sellest, et ootused filmi suhtes olid aja jooksul kasvanud päris kõrgeks, ei pidanud ma pettuma. Nalju oli piisavalt, ja piisavalt maitsetuid (s.o siis ebakorrektseid), filmi kunstniku-, operaatori- ja näitlejatööd igati nauditavad. Eriti tahaks esile tõsta üht peategelast, natsineiu Renatet, kelle hingestatud monoloog proua presidendi kabinetis oli vähemalt minu jaoks üheks filmi tipphetkeks.
Ükskõikseks ei suutnud mind jätta ka hiiglaslikud tinast (?) zeppelinid ja muud natside sõjamasina detailid. Üldse tundus see kunstniku visioon fašistide argipäevast palju atraktiivsem kui pildikesed Maal toimuvast. Totalitaarsuse pitseriga aurupunk oleks ilmselt sobiv võrdlus. Ehe ja eepiline.
Omajagu eepiliseks võib pidada filmimuusikat, mille sulatasid kokku helimeistrid ansamblist Laibach. Just nimelt sulatasid, sest kuigi repertuaar ulatub karmist kaasaegsest industriaalist (Nüüd, tehas, huuga, vili, põllul vooga...) ja reibastest marssidest kuni mesiste havai šlaagriteni, on tulemus kokkuvõttes hõrk ja terviklik.
Kõige rohkem traagelniite oligi paistma jäänud režissööri tegemistest, kuigi oluliseks vingumiseks pole ka põhjust. Tegelikult oleks võinud see teose potentsiaalset žanri arvestades olla veelgi viletsam. Miks ma räägin siin potentsiaalsest žanrist? Pärast filmi vaatamist on minus üha enam süvenenud kahtlus, et B-muuvi sildi all on soomlased valmis saanud pesuehtsa komöödia. Samas pole režissuur eriti oluline ei B-filmi kui ka komöödia puhul, nii et tegu ikkagi pesuehtsa win-win-seisuga. Võidavad tegijad, võidab ka publik.
Soovitaksin kõigile soojalt seda rammusat portsu poliitilist ebakorrektsust, mida «Iron Sky» pakub. Kuidas aga haakristi jüngrid ruberoidist jääkaru teevad, saab selgeks filmi vaadates.
«Iron Sky» («Raudne taevas»),
Soome 2012
Režissöör Timo Vuorensola, osades Götz Otto, Julia
Dietze, Peta Sergeant, Udo Kier jt.