/nginx/o/2012/05/01/1082558t1h8054.jpg)
Tundmatu režissööri Timo Vuorensola ulmekomöödia «Iron Sky» («Raudne taevas») on Soome kõigi aegade kõige kallim film – 7,5 miljonit eurot. Soomes, Norras, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Islandil, Rootsis, Taanis ja Poolas on seni müüdud 700 000 piletit ja teenitud juba 6,5 miljonit eurot.
«Me ei irvita natsismiohvrite, vaid fašismi kui ideoloogia ja tänapäeva poliitiliste süsteemide üle,» ütles 32-aastane režissöör Postimehele. «Praegu on ulmefilmidel nagla aeg: linale jõuavad vaid lood superkangelastest või Hollywoodi padupatriootlik toodang sellest, kuidas ameeriklased maailma päästavad, nagu «Lahingulaev» või «Transformerid». Meie tahtsime midagi muud.»
Fännid andsid raha
Peale irriteeriva ja visuaalselt ülivõimsaid lahendusi pakkuva teema peitub «Iron Sky» loos filmitegijale mõndagi õpetlikku. Nimelt rahastasid seda Läänemere mõistes hiigeleelarvega teost miljoni euro ulatuses fännid, kelle raha voolas sisse nii nännimüügist kui otsestest investeeringutest filmi tootmisse. Kui «Iron Sky» kasumisse jõuab – milles pole põhjust kahelda – saavad need viimased tulust osa. Soome filmi sihtasutuse osa rahastamisel oli näiteks fännide panusest väiksem.
«Kohe, kui esimene klipp Youtube’i jõudis, hakkasid fännid T-särke nõudma. Eks me siis tegimegi neid ja muud nänni kah,» seletas filmi sotsiaalmeediapealik Pekka Ollula.
Kogu filmi valmimise jooksul hoidis järjest kasvav internetikogukond sel pingsalt silma peal. Facebook, Twitter, blogi – iga võimalik internetivahend läks käiku. Leheküljel wreckamovie.com said inimesed filmi arendusele vahetult kaasa lüüa: tegijate palvel näiteks kosmoselaevade 3D-mudeleid meisterdada või erinevates keeltes raadioteateid salvestada.
Ollula sõnul on «Iron Sky» universum nagu suur liivakast, kuhu kõik mängima mahuvad ja kedagi ei aeta ära. Ise on nad sinna liivakasti lisanud koomiksi, mis räägib Kuufüüreri tegemistest enne filmi ajaliini algust, nutitelefonimängu, lauamängu, raamatu filmi valmimisest… «Nende lisatoodetega saame rääkida uusi lugusid. Piiriks on vaid raudne taevas,» rõõmustas Ollula.
Interneti sissitaktika
«Me alustasime sotsiaalmeediaga juba siis, kui mingit sotsiaalmeediat veel olemaski polnud,» meenutab Vuorensola aastat 1998, kui Soomes oli internetti nähtud vaid mõni aasta ja tema oma vanemate keldris Tamperes amatöörfilmi «Star Wrecki» kokku keevitas. «Kui Hollywood võib oma filmi turunduseks lajatada rohkem, kui on kogu meie eelarve, siis samas kategoorias nendega võistelda ei saa.»
Interneti sissitaktikat rakendades on «Iron Sky» meeskond oma töö teinud tuntuks üle terve maailma. Fännid nõuavad seda oma kodulinna kinodesse Ulaanbaatarist Qânâqini (Gröönimaa), ka kahes kohas Antarktikas, katmata on vaid Ekvatoriaal-Aafrika.
Eestisse jõuab film veel sel aastal, kuid 500 fänni nägid seda juba eelmisel nädalal Haapsalu õudusfilmide festivalil ja tänasid tegijaid Kuldse Kirve publikuauhinnaga.
Aki Kaurismäki tuntusele Vuorensola veel pretendeerida ei saa, aga «Iron Sky» nutikas turundus ja sellest tulenev edu on ta vähemalt ulmemaailmas tuntud tüübiks teinud.
Tal on kolm tööpakkumist – käsikiri Ameerikast, Inglismaalt ja üks pika ulmetelesarja võimalus. Vuorensola ei kiirusta. Lubas istuda, võtta aega filmide vaatamiseks ja raamatute lugemiseks. Tema lemmikulmekirjanik on Stanisław Lem.
Timo Vuorensola
• Enne «Iron Sky» peadpööritavat edu oli Vourensola väheste friikide hulgas tuntud kui «Star Wrek: the Pikinning» autor. Seda USA ulmesarja paroodiat tehti seitse aastat pea olematu eelarvega tema keldris.
• Soome, Saksa ja Austraalia ühistööna valminud «Iron Sky» maailmas lahkuvad natsid 1945. aasta Kuu tagaküljele rajatud salajasse baasi ja tulevad sealt 2018. aastal tagasi, et maailm taas üle võtta.
• Filmis visatakse poliitiliselt ebakorrektset nalja nii natside, USA, rassieelarvamuste kui muude meediaklišeede üle. Teadlikult on välditud juudi- ja koonduslaagrite teemat.
• Pärast esilinastust Berlinale filmifestivalil tänavu veebruaris on see üks kõigi aegade edukamaid Soome linateoseid, jäädes alla vaid Kari Juusoneni animatsioonile «Niko – lenduri poeg».
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)