/nginx/o/2009/02/16/134305t1hf925.jpg)
Hiljuti tehtud uuring näitas, et hoolimata suurest vahemaast, elavad nii Arktika kui ka Antarktika vetes samad liigid.
Polaaralade vetes elavad samad liigid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased leidsid polaaralade vetest 235 liiki, mida leidub teineteisest 12 000 kilomeetri kaugusel asuvates vetes, kirjutab BBC.
Uurijate sõnul tekitavad nende liikide areng ja erinevad eluareaalid mitmeid küsimusi.
Polaarregioonide mereelu uurimise projektis osales 500 teadlast 25 riigist. Uuring toimus rahvusvahelise polaaraasta raames.
Leiud kantakse 2010. aastal välja antavasse globaalsesse mereelu raportisse.
«Mõned tuntumad liigid nagu vaalad ja linnud liiguvad igal aastal kahe pooluse vahel,» selgitas projekti vanemteadlane Ron O`Dor.
Ta lisas, et väiksemate mereloomade nagu usside, meripurade ja muude sarnaste olendite puhul on üllatav, et neid leidub nii Arktika kui ka Antarktika vetes.
Üks liikidest, mida leiti mõlema pooluse vetest, on meritigu Cliona limacina. Samuti leidub mõlemas polaarregioonis ka Limacina helicina`t.
O´Dor jätkas, et kuigi kahe eluareaali vahel on 12 000 kilomeetrit, ei ole see mereloomade levikul takistuseks, nagu on mägipiirkonnad maismaaloomadele.
«Need kaks polaarookeani on tegelikult segunemiskohaks. On väga erinevaid hoovusi, mis võimaldavad mereloomadel liikuda,» selgitas teadlane.
Ka ei ole takistuseks veetemperatuur, mis mõlemas nimetatud piirkonnas on madal.
«Ookeani temperatuur poolustel võib langeda miinus ühe kraadini ning pooluste juures ei tõuse süvaookeani temperatuur üle nelja kraadi,» nentis O´Dor.
Teadlase sõnul uuritakse polaarvetes elavate mereloomade geneetikat, mis võib aidata teha kindlaks väliselt sarnaste liikide erinevusi.
«Traditsiooniliselt kirjeldatakse ühesugustes tingimustes elavate ja sarnaselt toituvate organismide väliseid jooni. Need mereloomad võivad väga sarnased välja näha, kuid nende põlvnemine on erinev,» lausus uurija.
Teadlased loodavad, et 2010. aastaks suudavad nad 90 protsendi ulatuses teha kindlaks mereliigid alates planktonist kuni vaaladeni.
Liikide kindlakstegemiseks kasutatakse geneetilist markeerimist.
«See on nagu mereloomad saakisd triipkoodid. Kui organismid on välimuselt sarnased, siis traditsiooniliste meetodite järgi peetakse neid ühte liiki kuuluvaks. Geneetiline uuring aga võib paljastada, et tegemist võib olla hoopis uue või mõne alaliigiga,» jätkas O´Dor.
2000. aastal alustatud mereliikide uurimisprojekti viiakse läbi 17 regioonis ja selles osaleb kokku 2000 teadlast 82 riigist.