Inimühiskond meenutab sipelgate kolooniat

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sipelgad
Sipelgad Foto: SCANPIX

Väljaandes Behavioral Ecology avaldatud artiklis seisab, et mida suuremaks inimühiskond paisub, seda enam meenutab see sipelgate kolooniat.

Uuringu autori Mark Moffetti kinnitusel on rahva juurdekasv nii kiire ja suur, et meie ühiskonnas ei ole varsti enam sarnaseid jooni meie lähimate sugulaste primaatidega, pigem hoopis sipelgatega, kirjutab Huffington Post.

Uuringus rõhutatakse, et nii inimesed kui sipelgad elavad miljonitest liikmetest koosnevates ühiskondades.

«Rahvastiku kiire juurdekasvu tõttu on inimestel rohkem ühist sipelgate kui lähimate primaatidest sugulaste šimpansidega. Šimpanside kogukonnas on maksimaalselt 100 liiget ning seal ei tegeleta selliste asjadega nagu tervis, infrastruktuur, tooted ja teenused, turumajandus, transpordiprobleemid, tööstustoodang, meeskonnatöö, karjakasvatus, sõjad ning orjus,» selgitas uurija.

Moffetti sõnul aga tegelevad sipelgad asjadega, mis sarnanevad inimühiskonna omadega.

 «Sipelgatel on välja kujunenud strateegiad, kuidas ette tulevaid probleeme lahendada,» tõdes Moffett.

Moffetti sõnul on inimesed ja sipelgad ainsad, kellel on arendatud välja erinevad sõjalised taktikad.

Moffett võrdles inimühiskonda sipelgate, eelkõige Argentina sipelgate (Linepithema humile) omaga.

Nende sipelgate kolooniad ulatuvad sadade kilomeetriteni. Üks koloonia, kus oletatavalt elab miljardeid sipelgaid, ulatub San Franciscost Californiasse Mehhiko piiri äärde.

Ka Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaa, Jaapanis ja Hawaiil on selle sipelgaliigi suuri kolooniaid.

Moffetti sõnul ei ole sellistes sipelgate kolooniates indiviide, vaid anonüümsed liikmed, kes on osa massist.

Sipelgate kolooniat hoiab koos ühine identiteet. Sipelgatel mängivad üksteise äratundmisel rolli feromoonid.

Ka inimkeha eritab feromoone, kuid inimesed on ühendatud teistel unikaalsetel viisidel.

Moffetti sõnul seob ühiskondi patriootlikkus, midagi sellist, et ollakse nagu sõdur, kes on valmis isamaa eest surema.

Alates eelajaloolisest ajast on inimesi gruppideks sidunud keel, rituaalid, etnilised jooned. Nüüdisühiskonnas on hakatud üle minema rahvuslikult homogeensuselt multietnilisele ühiskonnale, kus globaalsed abstraktsed sümbolid mängivad aina suuremat rolli.

Nii nüüdisaegses inimühiskonnas kui sipelgate ühiskonnas ollakse anonüümne liige massi sees. Inim- ja sipelgaühiskonnad saavad kasvada nii suureks kui keskkond võimaldab.

Osa uurijaid on siiski arvamusel, et kui ühiskond paisub ultrasuureks, siis ta kukub kokku.

USA Washingtoni ülikooli uurijad David Queller ja Joan Strassman arvavad, et ühiskond kukub kokku siis, kui ühiskonna keskel olevad liikmed ei ole enam kontaktis nendega, kes elavad selle ühiskonna äärealadel.

Siis pidavat leidma aset järkjärguline häving. Inimühiskonnas toimuks selline häving sajandite jooksul.

Sipelgate koloonial ja inimühiskonnal on üks väga kardinaalne erinevus – ühe liigi sipelgad ei saa teist liiki sipelgatega järglasi. Samas aga nõuab koloonia käigus hoidmine pidevat sõjategevust koloonia äärealadel. Võõrsissetungijaid on pidevalt ja nad tuleb tappa.

Uuritud sipelgakolooniates on igaühel oma ellujäämisstrateegia ja taktika.

Moffetti sõnul on sipelgad samas meie planeedi üks edukamaid liike.

Tagasi üles