ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kes te olete, Eesti rannarootslased? Rannarootsi juurtega Sofia Joons selgitab. Vaata klippi!

Rannarootsi juurtega Sofia Joons tutvustab Juku-Kalle Raidile siinses klipis rannarootslaste kultuuri ja muusikat. Kes on Eesti rannarootslased? Sofia kirjutab lähemalt ka rannarootslaste kultuurist (päris põhjalikult kuulehe KesKus maikuu numbris), näitust saab vaadata Eesti Rahva Muuseumis Tartus, rannarootsi pärimusi piiluv ansambli Strand Rand tuttuue CD esitlus toimub 19. juunil samuti Eesti Rahva Muuseumis kell 18.00. Sofia Joonsi Strand Rand esineb ka Viljandi Folgil 26. juulil Jaani kirikus kell 23.00

Tänavu möödub 100 aastat Eesti vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadusest, kuid alles 2007. aastal kehtestasid eestirootslased Eestis kultuurautonoomia. On ebaselge, miks nad ei kasutanud kultuurautonoomia seadust selle vastuvõtmise ajal täies mahus ära. Põhjuseks on toodud, et eestirootslased elasid enamasti kohtades, kus nad olid enamuses ja seega ei olnud neil probleeme rootsi keeles suhtlemisel kohaliku omavalitsusega. Samuti oli rootslastel olemas rahvussekretär Nikolaus Blees, kes koordineeris haridusministeeriumis rootslaste haridusküsimusi, eestirootslane Hans Pöhl ning head kontaktid rootsi keele edendamise organisatsioonidega nii Rootsis kui ka Soomes, mis tähendas ka rahalist toetust.

Näitus "Rannarootslased. Estlandssvenskar. Randunud ja juurdunud" Eesti Rahva Muuseumis on seni antud teemat käsitlevatest väljapanekutest suurim ja ilmselt ka põhjalikem.

Sofia Joons: "Näituse koostamise alguse ajal tegin oma doktoritööd eestirootsi identiteedi kujunemisest laulude näitel ja seetõttu olin rõõmsalt nõus panustama oma uute arusaamade ja materjalidega näituse ühe kuraatorina."

Millal nad tulid ja kelleks kujunesid

Eestirootslaste muusikaelu on mind muusikuna huvitanud juba 1990. aastate lõpust alates. Selle huvi tulemusena on seni valminud kolm CD-d koos ansambliga Strand ... Rand. Kolmas – Põhjast tõusvad iilid – ilmus 2025. aasta mais. Rannarootsi muusikaga esinedes olen ka korduvalt pidanud vastama küsimustele nagu kust hiiu kannel tuli Eestisse ja kas rannarootslased olid viikingite järeltulijad?

Ansambli Strand Rand uue plaadi kaas Foto: Juku-Kalle Raid

Need on äärmiselt huvitavad küsimused, mida arheoloogid, ajaloolased, keeleteadlased ja inimgeograafid oma erialade erinevatest vaatenurkadest näitusel valgustavad.

Ise olen liikunud ajas edasi ning keskendun praegu enim 20. sajandi esimeste kümnendite kultuurielule. See tähendab, et ma olen ühtlasi liikunud anonüümse rahvaloomingu juurest autorilaulude ja poplaulude juurde.

Kui tavaliselt küsitakse, kust ja millal rootslased tulid Eestisse, esitan mina küsimuse, kelleks nad kujunesid Eestis elades ning millise kultuuri esindajad need 7000 Eestist põgenenud ja evakueeritud eestirootslast olid.

Rannarootslased – eksootilised Teised

Üks keerukus vähemuskultuuride väljatoomise juures on see, et üliharva saab piisavalt aega, ja näituste puhul ruumi,

Tihti keskendutakse eripäradele, mistõttu vähemuskultuurid mõjuvad eksootiliste Teiste ja mitte naaberküla Johanide ja Mariadena. Aga miks on rahvusrühma päritolu kuum teema? Kindlasti mängib rolli mütoloogiline viiking, aga ma arvan, et see võib tuleneda ka sellest, et rootslasest küsija ei tunne sageli Eesti ajalugu ja eestlane ei mõista sama sageli Rootsi ajaloo kulgu. Sel juhul on muidugi lihtsam ette kujutada mütologiseeritud minevikku kui ajalugu.Kuna näitus tegeleb rohkem ajaloo kui müütidega, inspireerib see kindlasti külastajaid täiendama oma teadmisi Läänemere-äärsete maade ja rahvaste minevikust.

Peale puuduliku ajalootundmise segavad rannarootslaste kultuuri mõistmist laialt levinud sterotüüpsed arusaamad. Näiteks öeldakse tihti, et rannarootsi kultuur on arhailine ja ürgvana, et nad elasid teistest isoleeritud 600 aastat ja et kõik rannarootslased olid vabad talupojad ajal, mil eestlased olid pärisorjad.

Ürgvana kultuur ja unustamine

Kultuur on ürgvana, aga rahvas on unustanud, mida nad 600 aastat tagasi laulsid – võiks kokku võtta ühe tüüpilise suhtumise.

Carl Russwurm kirjutas oma 1855. aasta raamatus "Eibofolke", et eestirootslased on unustanud oma vanad laulud, mida lauldi enne emamaalt Rootsi lahkumist.

Olen pead murdnud küsimusega, kust Russwurm võis teada, mida rahvas oli unustanud? Russwurm oli õppinud 19. sajandi alguses Saksamaal Bonni ja Berliini ülikoolides ja loomulikult puutus ta kokku nii rahvusromantiliste ideede kui ka konkreetsete eepostega, nagu šotlaste Ossiani laulud, soomlaste Kalevala ja islandlaste Eddad. Kujutan ette, et ta rannarootsi kultuuriga tutvudes unistas salaja Edda-laadse eepose avastamisest.

Paljud 19. sajandil rannarootslaste kohta avaldatud raamatud ja ajaleheartiklid väljandavad pettumust, et ürgvana kultuur on hävinud; mitu teksti on kirjutatud peaaegu et projektitaotlustena.

Kui autor tahab raha eestirootsi koolihariduse edendamiseks, teeb ta maha eestirootslaste haridustaset; kui ta on aktiivne usulises ärkamises, siis tõenäoliselt keerleb tekst hoopis rannarootslaste madala moraali ja suure alkoholitarbimise ümber. Ja kui motiiviks on, nagu Russwurmil, iidse, puutumatu kultuuri leidmine, siis keskendutakse arhailistele ja omanäolistele jälgedele murretes, riietes, tavades või muusikas.

See tähendab, et hiiu kandle avastaja ja uurija Otto Andersson, kes 1903. aastal Vormsit külastas, keskendus keskaegse hiiu kandle dokumenteerimisele, mida tollal ainult paar meest oskas mängida. Samal ajal oli Vormsis juurdunud usuliikumine, mis hõlmas kitarri saatel rõõmsameelsete vaimulike laulude laulmist.

Teisisõnu, Vormsi ei olnud ainult saar, kus hiiu kandle traditsioon elas kauem kui mujal. Vormsi oli ka saar, kus kitarrimängimine varakult kanda kinnitas ja kus hakati ise ehitama nii kitarre kui hiljem ka mandoliine.

Eestirootslased elasid oma saartel sajandeid välismaailmast isoleeritult?

Jah, nii on lihtne mõelda, kui keskenduda kultuuri arhailistele omadustele, mis ei esine mujal. Stereotüüp, millest on raske vabaneda, on Läänemere pidamine läbipääsmatuks nagu siis, kui raudne eesriie langes Saaremaa ja Ojamaa vahele.

Muidugi on Läänemeri olnud perioodiliselt liikluseks suletud, kuid isegi Krimmi sõja ajal, kui Vene sadamad olid blokeeritud, lubati väikelaevu läbi, nii et eesti, läti ja rannarootsi talupojad said käia Ojamaal soola ostmas.

Meie aja inimesel on ka lihtne mõelda jääst kui takistusest, kuigi rannarahva jaoks tähendas jää sageli vabadust. Rannarootsi hülgepüüdjatele tähendas jää mitte ainult maailma avanemist, vaid ka sissetulekut.

Rootsi õigus – piisav kaitse pärisorjuse vastu?

On tõsi, et Rootsi talupoegade elutingimused erinesid keskajal eestlaste omadest, kuna neid kaitses rootsi õigus. Saksa ordu ja piiskoppide ajal kehtis Rootsi õigus kõikjal, kuhu rootslased asusid. Rootslased võtsid oma õiguse nii-öelda kaasa, kuhu iganes nad elama asusid.

Rootsi ajal piirdus õiguslik kaitse ainult nende piirkondadega, kus Rootsi asustus oli juba olemas. Rootsi õigust kinnitasid kuninglikud vabaduskirjad, mida parunid tsaariajal kahjuks hakkasid eirama. Rootslased ei omanud maad, mida nad harisid, kuid tohtisid oma taludest lahkuda, kui mõisniku seatud tingimused ei meeldinud. See õigus andis rootslastele aluse oma kohustuste laiendamise vaidlustamiseks.

Rootslaste õigus ei olnud absoluutne, vaid läbiräägitav ja muudetav. Rannarootslaste ajaloos on palju lugusid sellest, kuidas rootsi talupojad sattusid parunitega konflikti ja püüdsid seda lahendada Rootsi kuninga juures kaevates ja paludes kuningal ühendust võtta Vene tsaariga, et ta oma administratsiooni kaudu mõjutaks paruneid kinni pidama varasematest kokkulepetest ja Rootsi õigusest.

Ühel juhul protesteerisid Hiiumaa rootslased oma paruni tõstetud koormiste vastu, kes lahendas olukorra oma talupoegade välja tõstmisega. Seda olukorda kasutas ära Katariina II, kes andis välja ukaasi, millega Hiiumaa rootslastele anti maad Venemaa uuel territooriumil lõunas – Ukrainas. Kas nad läksid vabatahtlikult või mitte, selle üle vaieldakse tänapäevani.

Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse õitses Dnjepri kaldal ikka veel Hiiumaa rootslaste loodud küla, Gammalsvenskby, millest täna ei ole suurt midagi järgi.

Eestirootslased Eesti Wabariigis

Pärast 1918. aastat kasutasid eestirootslased omadussõnu arhailine ja eripärane, oma rahvakultuuril põhinevate esindussümbolite loomiseks, et äratada huvi oma rühma ja selle kultuuriliste püüdluste vastu näiteks rootsirootslastes ja soomerootslastes. Nad tegid seda selleks, et näidata, et ka neil on väärtuslik rahvakultuur, samas olid nad ka rootslased ja ka Eesti kodanikud ning nad olid ka haritud.

Väikese sõna taga peitub paljude kultuuriaktivistide kogu hingestatud pühendumine. Entusiastide seas oli nii eestirootslasi, rootslasi ja soomerootslasi. Ei ole üksi ükski maa või ükski rahvas, ka eestirootslased mitte.

Kui Eesti haridussüsteem laienes ja arenes 1920. aastatel uskumatul kiirusel, siis eestirootslasi ühendas hirm mahajäämise ees. Seetõttu oli uute eestirootslaste õpetajate koolitamine tähtsal kohal.

Paslepas oli 1870. aastatel töötanud rootsi õpetajate seminar, kuid alates 1880. aastatest ei olnud eestirootsi tulevastel õpetajatel enam võimalik saada emakeelset koolitust. Vanemad Paslepas käinud õpetajad pidid andma rootsi kirjakeele eratunde neile õpetajatele, kes hiljem Haapsalu vene linnakoolis õpetajakoolitust said.

1920. aastatel tahtsid eestirootslased asutada uue rootsi õpetajate seminari. Mitmel põhjusel, peamiselt rahalistel, pidas Eesti haridusministeerium otstarbekamaks saata eestirootslased õppima soomerootsi õpetajate seminaridesse ja anda neile stipendiume.

Eestirootslaste laulupeost

Kultuurielu arenes ka eestirootslaste juures. Koorielu õitses ja moderniseerimise käigus hakati kasutama oma grupikuuluvuse sümbolitena rahvakultuuri väljendusvorme.

1933. aastal korraldasid eestirootslased Haapsalus oma laulu- ja tantsupeo. Esmapilgul on lihtne tõlgendada seda eestirootsi versioonina eestlaste laulupeost. Eestirootsi õpetaja Viktor Aman (raamatu "Eestimaa rootslastest" autor, eesti keeles 2017) oli ise Soomes õppinud ja arvas, et just soomerootslaste seas tekkis mõte korraldada oma laulu- ja tantsupidu ning hakata arendama eestirootslaste koorikultuuri Soomes hariduse saanud kooliõpetajate abiga 1930ndate alguses.

Et laulupeo kunstiline juht oli Cyrillus Kreek, kes oli osalenud Eesti laulupeol nii helilooja kui ka koorijuhina, on samas ebatõenäoline, et korraldajad üldse ei võrrelnud enda pidu Eesti laulupeoga. Mis puutub 1933. aasta laulupeosse, siis on huvitav, et enamik kavast koosnes soomerootsi koorimuusikast ja et lauldi ainult Eesti hümni, mitte Rootsi oma.

Eestirootslased, sõda ja tulevik

Eestirootslaste ajalookirjutus ulatub tihti vaid esimese nõukogude okupatsiooni aegadesse, sest on veel üks stereotüüp, mis takistab eestirootsi kronoloogia jälgimist.

Arvatakse, et see, mis sõja ajal eestirootslastega juhtus, ei erine kuiguvõrd eestlastega juhtunust. Pole nagu midagi erilist välja tuua. Aga tõde armastab ja elab detailides.

Näitus vaatleb eestirootslaste elulugusid Nõukogude ja natsi-Saksa akupatsiooni ajal, kui paljud üle mere Rootsi põgenesid, ning uurib sedagi, kuidas käis Eestisse mahajäänud rahvuskaaslaste käsi –

Peale sõda oli suur osa varasemast rootsi diasporaast jõudnud ajaloolisele kodumaale Rootsi, samas kui nende südames valutas koduigatsus oma kodukandi järele Eestis. ”Rootslane ei saa ju elada eksiilis Rootsis, eks?”, on retooriline küsimus, mida ma olen kuulnud. Tegelikult usun, et paljud eestirootslased on seda teinud, puhtalt emotsionaalselt.

Pärast sõda assimileerusid paljud, samas aitasid kultuuriühingud eestirootslust elus hoida. 1980. aastate keskel liitusid organisatsioonidega ka Rootsis sündinud eestirootslaste lapsed ja lapselapsed, et koos vanemate sugulastega endise kodumaaga uuesti sidet luua.

Näitus toob välja ka nende taasühinemise kodumaaga ja oma rahvuskaaslastega, kes erinevatel põhjustel jäid Eestisse.​