ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: suve algus tundub külm? Pole midagi! Loe hullematest suvedest läbi Eesti ajaloo

Juku-Kalle Raid Foto: Postimees

Kui suve algus tundub vihmane ja jahe, võib teha ekskursiooni ajalukku ning tõdeda: Eestis on olnud kohe väga koledaid suvesid. Ikka selliseid, mille kõrval tänavune suvealgus tundub kui lõunamaa kuurort. Juku-Kalle Raid puistas raamaturiiulis vanu kroonikaid ning toob mõned ajaloolised näited.

Kliimasoojenemisel on kindlasti palju plusse – nii näiteks tunduvad talved ja suved soojemaks minevat. Muidugi – kes seda teab, kas tegu on millegi püsivaga või seisame silmitsi ajutise nähtusega.

Eesti kliima on heitlik, aga minevik pakub päris jubedaid näiteid: Eesti kliimaloos on olnud aastaid, mis sõna otseses mõttes inimesi hävitasid. Eriti muidugi väikese jääaja perioodil. Väikese jääaja kestuses pole muidugi kokku lepitud, aga see näikse olla kestnud umbes 15. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani. Ilmad olid tänasega võrreldes märksa jahedamad.

Kelchi kroonikast (tõlkinud Ivar Leimus) loeme näiteks: "Anno 1695 karistas armas Jumal tervet Eesti- ja Liivimaad peaaegu pideva jaanist mihklipäevani kestnud külma vihmasajuga, misläbi ei hävinud üksnes heinasaak, vaid ka rukki õitsemine ja küpsemine oli nii vaevaline, et lõikusega võidi algust teha alles kolm nädalat pärast jaagupipäeva. Nõndasamuti läksid suure saju tõttu hukka kõik aiataimed ja juurvili ja nõnda sai alguse viletsus, millesarnast polnud Liivimaal olnud sada aastat.​"

Millal on jaanipäev, teame me kõik, aga Jaagupipäev on 29. septembril, niisiis ladistas vahetpidamata terve suve.

Tartu ülikooli professor Moller kirjutas 1695. aasta vihmasajust, kus ta – nagu Kelchki ütleb, et jaanipäevast mihklipäevani sadas vahetpidamata külma vihma. 

Väikese jääaja kestel oli olulisi kliimakõikumisi. Eriti külmad olid ajavahemikud 1570–1630 ja 1675–1715.​ Muuhulgas on väidetud, et kõige krõbedamatel talvedel olla võimalik kõndida Tallinnast Stockholmi, mille kliimaspetsialist Andres Tarand siiski mõningase kahtluse alla seab. 

Samas väidavad teatmeteosed, et 15. sajandil külmus Läänemeri vähemalt kaks korda täielikult kinni. Alpides lõhkusid kasvavad liustikud talusid ja külasid, Hollandis olid kanalid neil aegadel hiliskevadeni kinni külmunud. Londonis peeti kinnikülmunud Thamesil Thamesi külmalaatu. 1780. aasta talvel sai New Yorgis mööda jääd sadamast läbi kõndida. Suure järvistu järved olid mõnikord kuni juunikuuni jääs.

Euroopas möllanud väikesest jääajast kõneleb ka kaasaegsete poolt tehtud kunst. Ka kaasaegsed maale on peetud tõenditeks. Tuntud on näiteks Pieter Brueghel vanema ja Hendrick Avercampi talvemaastikud. Paljudel neist on näha kinnikülmunud kanalid Hollandis.

Kroonikad räägivad meile ka Bosporuse väina kinni külmumisest, mis praegu oleks täiesti mõeldamatu. Türgi on siiski soe maa.

Ja näiteks Antonio Vivaldi "Aastaaegade" "Talv" koos selle juurde kuuluva sonetiga kujutab, kuidas Venezia laguunil uisutada sai.

Niisiis – tänapäeval on temperatuurid märksa soodsamad ning kanalid kinni ei külmu. 

Kroonikatesse kanti alati just erakordsed olud, olgu selleks siis põuad, lakkamatud vihmaperioodid või ekstreemsed külmad. Seda sissekannete rivi silmitsedes saame teada, et soe aeg Euroopas, mis valitses viikingiajal ning ka hiljem, muutus üsna järsult sajandeid kestvaks külmemaks perioodiks. Temperatuurid olid 9. ja 13. sajandi vahel kogu maailmas 1–2 kraadi võrra kõrgemad, kui sellele järgnenud perioodil, mis on tegelikult piisav muutus, et kogu elukorraldus põhjalikult uppi lüüa. 

Kui rääkida Eestist, siis 17-18 sajandi vahetusest on teada mitmeid kordi, mil Tallinna sadam sai jäävabaks alles juuni esimese poole jooksul. Raamatust "Eesti kliima" loeme näiteks: aastatel 1694-97 põhjustasid külmad talved, jahedad ja märjad kevaded ning sügised Põhja-Euroopas, eriti aga Soomes, Eestis ja Liivimaal ekstreemse näljahäda. On kindlaks tehtud, et Soomes hukkus 25-33% rahvastikust ning Eesti- ja Liivimaal 20%. Väga palju talusid jäi tühjaks kas siis kogu pere surma või ka migratsiooni tõttu (väljaränne tähendas ka kerjusteks muutumist, mida juhtus massiliselt). 

Väikese jääaja hädade kohta on Tartu arhivaar Tiiu Oja teinud põhjaliku ülevaate: kui suur oli eestlaste rahvaarv enne ja pärast neid sõdu, nälga ja katku. Need on meeletud numbrid. Oja usub koguni, et Põhjasõja ajal ja pärast seda võis keskeltläbi kuni 75% rahvast minna loojakarja.

Just see oli periood, mi järjest sagedamini levisid kogu Euroopas jutud maailma peatsest lõpust. Seninägematult kohutav aeg tekitas paduhirmu. Väikese jääaja hullematel aastatel levis nälgivas Euroopas ka kannibalism. 

Kannibalismist on räägitud ka Eestis ning ju seda ette tuli. Kui suvel ikka saaki ei kasvata, on talveks surm silme ees.

Väikese jääaja põhjustest ei ole võimalik täpselt rääkida, üks neist oli kindlasti päikese vähenenud aktiivsus. Sellesse perioodi jäi mitmeid vulkaanipurskeid, mis paiskasid atmosfääri tuhka, mis neelas päikesevalguse ja -soojuse.

Kes sellest mornist perioodist, mil suved paistsid silma külma ja vihma ning talved hullumeelse pakase poolest, lähemalt teada tahab, võiks kindlasti lehitseda Philipp Blomi raamatut "Tappidest lahti maailm."

Niisiis – pole praegu hullu midagi, seda enam, et ilmateade annab vaikselt lootust: juba selle nädala lõpul hakkab soojemaks ning kuivemaks minema.