ELU25 ⟩ Kutsehariduse lüngad: miks haridusliku erivajadusega noored võivad vajaliku abita jääda

Kutsehariduse põhiprobleem ei seisne üldse õpetajates, vaid süsteemis Foto: Internet

Avalikel teenustel on üks ilus eesmärk: juhul kui inimesel on konkreetne probleem, peaks abi temani jõudma õigel ajal ja vajalikus mahus. Bürokraatlikumalt öeldes peaks kõikide avalike teenuste osutajate moto olema, et õiget teenust pakutakse õigele sihtrühmale õigel ajal ja õiges koguses, et ära hoida probleemide süvenemist ja ohjata kulude kasvu.​ Rauno Vinni tutvustab Riigikontrolli auditit haridusreformi asjus.

Ent kujutage ette olukorda, kus teie laps vajab koolis lisatuge, kuid koolis töötab vaid pool spetsialistidest, kes teda õpingutes aidata oskavad ja suudavad. Või kujutage ette, et teie haridusliku erivajadusega poja või tütre jaoks annab riik kaks korda vähem toetust kui tema abi vajavale sõbrale, kes õpib lihtsalt teist tüüpi haridusasutuses. See pole lihtsalt mõttemäng – see on igapäevane reaalsus paljude Eesti kutseõppeasutustes õppivate haridusliku erivajadusega noorte jaoks.

Riigikontrolli värske audit toob esile mitmeid probleeme, mis puudutavad haridusliku erivajadusega kutseõppureid .

Riigikontrolli värske audit toob esile mitmeid probleeme, mis puudutavad haridusliku erivajadusega kutseõppureid kui ühte haavatavat gruppi meie haridussüsteemis. Tegemist pole pelgalt numbrite või bürokraatiaga – räägime noortest inimestest, kelle tulevikuvõimalused sõltuvad sellest, kas nad saavad õigel ajal õiget tuge.

Kasvav probleem, vähenev toetus

Olukorra keerukust iseloomustab üks silmatorkav vastuolu: kuigi haridusliku erivajadusega õpilaste arv kutsekoolides on viimase viie aastaga peaaegu kahekordistunud, jõudes 13 protsendini kõigist õpilastest, tunnistab 90 protsenti kutsekoolidest, et nad ei suuda pakkuda haridusliku erivajadusega õpilastele kõiki vajalikke tugiteenuseid või ei suuda teenuseid pakkuda õigel ajal või vajalikus mahus.

Psühholooge, eri- ja sotsiaalpedagooge on koolides nii vähe, et paljudel juhtudel jääb erivajadus õigel ajal märkamata. Kui Riigikontrolli küsitlusele vastanud kutsekoolides oli olemas 45 tugispetsialisti, siis sama ajal oli veel puudu 40 tugispetsialisti ehk pea samapalju kui neid töötas.

Samuti on raske pakkuda individuaalseid lahendusi, nagu kohandatud õppekavad või põhjalikum karjäärinõustamine.​

Samal ajal ei ole erivajadustega kutseõppurite toetamiseks eraldatav raha kasvanud ühtegi eurot alates 2019. aastast. Võrdluseks: gümnaasiumis õppiv haridusliku erivajadusega noor saab sõltuvalt pedagoogilise sekkumise vajadusest riigieelarvest lisaraha 5746 kuni 11 328 eurot, kutseõppes õppiv eakaaslane aga vaid 2380 kuni 5334 eurot. Praktiliselt tähendab piiratud rahastus seda, et koolid ei saa palgata piisavalt spetsialiste või luua väiksemaid õppegruppe, mis oleksid haridusliku erivajadusega õpilastele kasulikumad. Samuti on raske pakkuda individuaalseid lahendusi, nagu kohandatud õppekavad või põhjalikum karjäärinõustamine.

Lisaks, kui riik eraldab üldhariduse haridusliku erivajadusega õpilastele oluliselt rohkem toetust kui kutsehariduses õppivatele, saadame tegelikult selge sõnumi: me peame ühte õppimise rada olulisemaks kui teist.

Numbrite taga on inimesed

Kuigi statistika räägib enda eest, peaksime mõistma, kes on need noored, kellest me räägime. Tihti on tegemist õpilastega, kes on juba põhikoolis kogenud raskusi, kuid kes loodavad kutsekoolist leida praktilisema ja sobivama õppimisviisi. Paljudel juhtudel ongi kutseharidus võimaluseks saada kvalifikatsioon ja leida tööturul oma koht.

Samas, kui tugisüsteem ei toimi, muutub see võimalus pigem ebaõnnestumise kogemuseks.​

Kui tugisüsteem ei toimi, ei ole tagajärjed pelgalt akadeemilised. Riigikontrolli analüüs näitab, et 46 protsenti kutsehariduse teise taseme ja 40 protsenti kolmanda taseme (kus õpitakse ameteid, kus ei vajata oskustööliste oskusi) lõpetanud haridusliku erivajadusega noored, ei ole pärast kooli lõpetamist töötanud ühtegi päeva. Kui nad ka töö on leidnud, siis on nende töösuhe olnud keskmiselt lühemajalisem, kui eakaaslastel. See tähendab, et paljud neist noortest, kes õppimisel ja tööturule siirdumisel tuge vajaksid, on tööturul hätta jäänud.

See on probleem, kuna paljud haridusliku erivajadusega noored võiksid kutseharidusest saada just selle individuaalsema lähenemise, mida nad vajavad. Samas, kui tugisüsteem ei toimi, muutub see võimalus pigem ebaõnnestumise kogemuseks.

Tööturule jõudmise kitsaskohad

Üks kõige murettekitavamaid aspekte on see, kuidas kutsekoolid oma õpilasi tööturule ette valmistavad. Individuaalseid karjääriplaane koostatakse haridusliku erivajadusega õpilastele harva, praktikakohtade leidmine sõltub iga kooli või isegi konkreetse koolitöötaja initsiatiivikusest. Tegelikult peaks just kutseharidus olema kõige tugevamalt tööturuga seotud, ent praegu toimub see sidumine üsna juhuslikult.

Lisaks ei ole paljud kutsekoolid õppekavade avamisel piisavalt arvestanud tööjõuvajaduse prognoosidega.​

Lisaks ei ole paljud kutsekoolid õppekavade avamisel piisavalt arvestanud tööjõuvajaduse prognoosidega. Selle tulemusena koolitatakse mõnes valdkonnas (nt aianduses) kordades rohkem inimesi, kui tööturg neid vajab. Haridusliku erivajadusega noorte jaoks, kellel on nagunii suuremad väljakutsed tööle asumisega, muudab see olukorra veelgi raskemaks.

Lahenduste poole vaatamine

Haridus- ja Teadusministeeriumil tuleks tagada, et kõik kutsekoolide haridusliku erivajadusega õpilased saaksid õigusaktides ette nähtud tuge. Väljakutse on seda aktuaalsem, et ministeerium on pidanud vajalikuks, et noorte koolikohustust tuleks alates sellest sügisest pikendada. Kui eesmärk on vähendada haridustee katkemist pärast põhikooli, peab ministeerium täitma ka talle seadusest tulenevad kohustused väljalangemise vähendamiseks.

Kuigi olukord on murettekitav, ei ole see lootusetu. Esiteks vajab kutseharidus tugevamaid sidemeid tööandjatega. Töökohapõhine õpe ja praktikakohtade süstemaatiline pakkumine võiksid oluliselt parandada lõpetajate tööle saamise võimalusi.

Teiseks vajab kutsehariduse rahastusmudel põhjalikku ülevaatamist, et tagada haridusliku erivajadusega õpilastele võrdne toetus sõltumata sellest, millises kooliastmes nad õpivad.

Hea meel on tõdeda, et Haridus- ja Teadusministeerium on neid Riigikontrolli soovitusi asunud ka arutama ja ellu viima.​

Kolmandaks tuleb parandada koostööd erinevate avaliku sektori asutuste vahel, et tagada sujuv tugi üleminekul koolist tööturule. Praegu puudub selge vastutajate ja protsesside jaotus, mis tähendab, et paljud noored isegi ei pruugi teada, kust abi saada.

Hea meel on tõdeda, et Haridus- ja Teadusministeerium on neid Riigikontrolli soovitusi asunud ka arutama ja ellu viima. Ministeerium lähtub sellest, et kutseharidus peaks olema tugev alternatiiv üldharidusele, pakkudes praktilisi oskusi ja otsest teed tööturule. Kuid Riigikontrolli auditi üks sõnum on, et selleks peab süsteem toimima ka nende jaoks, kes vajavad lisatuge. Praegune olukord tähendab, et me raiskame nii noorte potentsiaali kui ka ühiskonna ressursse. Iga noor, kes saab õige toe õigel ajal, on investeering meie kõigi tulevikku.