/nginx/o/2010/02/18/315180t1h85d1.jpg)
Maali- ja ehtekunstnik Meriliis Rinne aka Meru, kes oma elu Eesti ja Inglismaa vahet jagab, on alati hinnanud head ning kvaliteetset sööki, säilitusainetest kubisevaid poolfabrikaate tarbib kaunitar haruharva, pigem üldse mitte, kuiva sandwich´i asemel valib ta pigem õuna.
Buduaar uuris, millised söögikohad on Londonis elava Meru lemmikud.
«London on ennekõike just gastronoomiliste elamuste koht, linn koosneb eripiirkondadest, igal kohal on oma nägu ning sellest tulenevalt on ka restoranide valik seinast seina. Hommikust meeldib mulle kõige rohkem süüa kodu lähedal olevas The Kitchen Table kohvikus - imemaitsvad pudrud, mõnus kohvi, kogu atmosfäär on äärmiselt hubane ja armas, täpselt selline tunne, nagu sööks kellegi köögis,» meeldib Meriliisile hommikuid pudru ja kohviga alustada.
«Nothing Hills linnaosas on lemmikuks aga Electric, taas väga mõnus atmosfäär, köök on inglisepärane. Camdenisse sattudes on minu südame võitnud My Village, tegu on sellise rustikaalse restoraniga, kus pakutakse orgaanilisi vegan toite. Olen seal niivõrd palju käinud, et omanik juba mäletab mind, olen talle ka Eestist rääkinud, seega, kui sinna sattudes öelda, et oled eestlane, võetakse sind kohe kindlasti väga soojalt vastu. Soho parimaks söögikohaks on kindlasti Jaapani grill Bincho, sinna tasub mitmekesi minna, sest menüü eeldabki toidu jagamist,» lisab Meru.
«Oma lemmikut - Pekingi parti käin söömas Hiina restoranis Phoenix, see asub Baker Street´i lähedal, räägitakse, et isegi Tony Blair armastab seal einestada,» muigab kaunitar, et ise pole tal meest seal veel näha õnnestunud.
«Kõige lõpuks aga burgerid, neist ei saa üle ega ümber. Kesklinnas, mitte kaugel Oxford Street´ist avati ühes endises Itaalia restoranis burgerikoht nimega «Meat Liquer», interjöör jäeti itaaliapäraseks, sisenemine on nagu minek ööklubisse, tuleb seista pikas järjekorras ja kannatlikult oodata. Seal on absoluutselt alati järjekord! Sisenedes saad muidugi aru, et kogu see ootamine oli vaeva väärt,» soovitab Meriliis kõigil, kes Oxford Street´i kanti satuvad, sinna kindlasti minna.
«Tänaval müüdavaid värskeid puu- ja juurvilju ostan samuti päris tihti ja kui kodus süüa teen, siis eelistan suppe valmistada, sest toidupoodidest suurt peale poolfabrikaatide ja sandwich´ide ei leia ning neid ma lihtsalt ei taha. Kohalikud peavad eestlasi selles mõttes natuke imelikuks, sest meile on soe ja korralik söök palju olulisem kui neile. Sandwich´i asemel võtan mina pigem õuna,» ei mõista Meru inglasi, kelle jaoks säilitusaineid täis toidud head on.
«Alati on hea omada eri rahvustest sõpru, kellele meeldib süüa teha. Itaallased teevad näiteks maailma parimaid pastatoite, mina küpsetan neile aga pannkooke ja vahvleid oma väga vana ja armsa vahvlimasinaga,» teavad paljud Meriliisi sõbrad ja tuttavad, kust väga häid vahvleid saada võib.
«Olen neile nalja pärast kama ka sisse sööta üritanud, aga nad ei oska sellest söögist muidugi lugu pidada,» naerab Meru, et kamasööjat pole ta veel kellestki teha suutnud.
«Nädalalõppudel on mõnus minna Brick Lane´i ja süüa seal nelja naela eest suur portsjon valikulist tänavatoitu. Millest ma muidugi puudust tunnen, on Eesti toit, siin on küll kõik samad toiduained olemas, aga pole seda Eesti tunnet, kõige rohkem igatsen oma kalli ema tehtud lasanjet, eile õhtul millelegi muule mõelda ei saanudki,» ütleb Meru, et isegi must leib ei maitse Londonis süües üldse nii hästi, kui Eestis.